Kala töötlemisel on Eestis pikaajalised traditsioonid, mereriigina on meile iseenesest mõistetav, et toidulauale jõuab vähemalt rahvuskala räim, järveäärsetest piirkondades on kättesaadavam latikas. Töönduslikumalt hinnalisemad kalad nagu koha ja ahven satuvad eestlaste toidulauale harvem, seda peaasjalikult seetõttu, et ekspordiartiklina on nad hinnalisemad.

Kala töötlemisega tegelevate üksuste arv on viimastel aastatel näidanud mõningast langustrendi. Veterinaar- ja Toiduameti tunnustatud kalakäitlemisettevõtete loetelu on leitav siit.

Kalatöötlemisettevõtete abistajaks on 1995. aastal loodud mittetulundusühing Eesti Kalaliit, kelle missiooniks on kalanduse kui majandusharu arendamine ning kalatoodangu konkurentsivõime tõstmine sise- ja välisturgudel.

Kuigi tööstuste peamisteks ekspordiartikliteks on koha- ja ahvenafilee ning külmutatud räim, valmistavad paindlikumad ettevõtted võimalusel tooteid ka teistest liikidest, nt haug, latikas, angerjas, vimb ja särg, mille sihtrühmaks on kohalik tarbija.

Lisaks terve, st ümarkala väljamüügile turustatakse ahvenat ja koha enamasti fileena (sh nii nahaga kui nahata, nii jahutatult kui ka külmutatud kujul). Räime ja kilu eksporditakse külmutatult, nn briketina, kuid ka vürtsisegus preservina. Harvem müüakse koha ja räime ka rümbana.

Siseturu osaks ongi kujunenud vähem väärtuslikud liigid nagu vimb, latikas, haug, kiisk, särg ja paljud teised. Nende liikide paremaks turustamiseks antakse neile sageli lisandväärtust nt suitsutamise, soolamise ja kuivatamise teel.