3,7 miljoni euro suuruse eelarvega Läänemere piirkonna programmi projekt BaltSeaPlan (Introducing Maritime Spatial Planning in the Baltic Sea) toetab EL merenduspoliitikat integreeritud merealade ruumilise planeerimise (IMRP) arendamise ja riiklike merestrateegiate koostamisega partnerriikides. Lisaks aitab projekt täita VASAB (Vision and Strategies around the Baltic Sea) Gdanski deklaratsiooni ja HELCOMi (The Helsinki Commission, Baltic Marine Environment Protection Commission) ulatusliku merealade ruumilisel planeerimise soovitust.
Projekti eesmärgiks on panustamine ühtsete merestrateegiate väljatöötamisse Läänemere äärsetes riikides, andmebaaside ühtlustamine, uute stsenaariumide ja mudelite väljatöötamine ning pilootplaneeringute koostamine valitud merealadele, milleks Eestis on Pärnu lahe piirkond ning Hiiumaast ja Saaremaast läände jääv mereala.
BaltSeaPlan projekti materjalid on leitavad SIIN.
Lisainformatsioon:
Merle Kuris
Tel: 659 7029
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Hiiumaa-Saaremaa lääneranniku mereala planeeringu lähtealused koostasid: Georg Martin, Robert Aps, Madli Kopti ja Jonne Kotta (Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut) ning Merle Kuris ja Laura Remmelgas (MTÜ Balti Keskkonnafoorum)
KALASTIK
Hiiumaa-Saaremaa pilootala mereruumi tähtsamateks kalavarudeks on rahvusvaheliselt reguleeritavad räime-, kilu-, tursa- ja lõhevarud. Räimevaru moodustab osa suurest Läänemere keskosa räimevarust (paikneb kalastuspiirkondades 25-32, välja arvatud räim Liivi lahes). Selle räimevaru kogubiomassiks hinnati 2010. a 535 120 tonni. Kiluvaru moodustab osa suurest Läänemere kilu varuühikust (paikneb kalastuspiirkondades 25-32). Selle kiluvaru kogubiomassiks hinnati 2010. a 891 000 tonni. Tursavaru moodustab osa Läänemere idaosa tursa varuühikust (paikneb kalastuspiirkondades 25-32). Selle tursavaru kogubiomassiks hinnati 2010. a 333 153 tonni. Lõhevaru moodustab osa Läänemere lõhe varuühikust (paikneb kalastuspiirkondades 22-31). Selle lõhevaru koguarvukuseks hinnati 2011. a 120 000 lõhe isendit.
Lest, meriforell ja merisiig moodustavad Hiiumaa-Saaremaa pilootala mereruumi kohaliku tähtsusega kalavarud, mille suurust ja muutusi ajas hinnatakse kalastiku seirepüükide tulemuste alusel. Arvukad on ka emakala ja kammeljas ning meripuugilised (nt nolgus, meripühvel, rannalähedastel aladel ka võldas). Hiiumaast põhjasuunas paiknevad avameremadalikud on olulised lesta ja kammelja kudealad.
KALANDUS
Olukord ja olulisemad probleemid
Läänemere keskosa räime ühikvaru Eesti räimepüügikvoot 2011. a oli kokku 12 124 tonni (sh 10 998 tonni traalpüügiks Läänemere avaosas ja 1 126 tonni rannapüügiks, sellest 50 tonni Saaremaa ja 50 tonni Hiiumaa rannapüügiks). Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) andmetel on Läänemere keskosa räime puhul tegemist ülepüügiga ja räimevaru kasutamine praeguse intensiivsusega ei ole jätkusuutlik. Läänemere kilu ühikvaru Eesti kilupüügikvoot 2011. a oli kokku 36 735 tonni. ICES-i andmetel on Läänemere kilu ühikvaru puhul tegemist ülepüügiga ja kiluvaru kasutamine praeguse intensiivsusega ei ole jätkusuutlik. Läänemere idaosa tursavaru Eesti tursapüügikvoot 2011. a oli kokku 1205,2 tonni. ICES-i andmetel on Läänemere idaosa tursavaru kasutamine praeguse intensiivsusega jätkusuutlik. Läänemere avaosa lõhe ühikvaru Eesti lõhepüügikvoot 2011. a oli kokku 5 267 lõhe isendit. ICES-i andmetel on Läänemere lõhe ühikvaru puhul varasematel aastatel eraldatud liiga suured kvoodid, mis viib lõhe kogukvoodi vähenemisele lahiaastatel.
Eesti kalandusharu majanduslik areng on olnud aeglane ning jäänud oluliselt alla teiste majandusvaldkondade arengule, kusjuures investeeringute tase on madalaim ja amortisatsiooni osakaal ettevõtete kogukuludes on kalandusharus üks kõrgemaid. Hiiumaa-Saaremaa pilootalal jaguneb kalapüük traalpüügiks ja rannapüügiks. Rannapüük toimub 12 meremiili ulatuses või kuni 20 m samasügavusjoonest madalamas vees. Rannakalurite töö hooaeg on kalurite hinnangul kuni 4 kuud aastas ning enamikul kutselistest rannakaluritest on kalapüük kujunenud täiendavaks sissetulekuallikaks muu teenistuse kõrval.
Püütavast kalast majanduslikult tähtsam on räim, kilu, tursk, lest ja vähemal määral ka lõhe.
2010. aastal lossiti kõigis Saaremaa sadamates kokku 20 361 tonni kala (23,3% kogu Eesti sadamates lossitud kalast) ja Hiiumaa sadamates 1 858 tonni kala (2,1% kogu Eesti sadamates lossitud kalast).
Hiiumaa-Saaremaa pilootala mereruumi kalavarude kasutamisele on iseloomulikud Eesti kalandusele tervikuna omased sotsiaal-majanduslikud probleemid:
1) madalate sissetulekute tõttu sektori vähene atraktiivsus,
2) püügivõimsused ületavad püügivõimalusi,
3) tootmis- ja töötlemisvahendite amortiseeritus, suur energiakulukus (laevad, püügivahendid, tootmis- ja töötlemisseadmed jms) ning
4) mitteküllaldane ühistegevus.
Rannakalurite poolt on esile toodud probleem, et kohati halvendab intensiivne traalpüük rannapüügi võimalusi.
Kalandusharu arengut soodustavad tegurid
Hiiumaa-Saaremaa pilootala mereruumi kalavarude kasutamisele tugineva majandustegevuse arengut soodustavad tegurid on iseloomulikud Eesti kalandusharule tervikuna. Olulisemate kalandusharu soodustavate tegurite hulka kuuluvad:
1) loodusressursside olemasolu, vesi ja kalavarud,
2) puhas ja mitmekesine loodus, huvipakkuv ajaloo- ja kultuuripärand,
3) pikaajalised traditsioonid kalapüügil ja töötlemisel ning kogemustega töötajad sektoris,
4) tootmisvahendite olemasolu (kalalaevad ja -paadid, kala transport ja töötlemine jms),
5) kala turunõudlus ja ekspordipotentsiaal.
Visioon ja arengusuunad
Eesti kalanduse strateegia 2007–2013 üldeesmärk on Eesti kalanduse kui majandusharu arendamine ning kalatoodangu konkurentsivõime tõstmine sise- ja välisturgudel aidates kaasa soodsa ja tasakaalustatud kalamajanduskeskkonna kujundamisele Eestis. Kalandusstrateegia eesmärgiks on restruktureerida Eesti kalandusharu selliselt, et see tagaks kalapüügiga tegelevate isikute sissetuleku tõusu Eesti keskmisele tasemele järgnevate eesmärkide saavutamise kaudu.
1. Eestis on kalapüügivõimsust jätkuvalt rohkem kui püügivõimalusi. Seega, eesmärgiks on tagada kalapüügivõimsuse vastavus kalavarude suurusele (saavutada kalalaevastiku optimaalne suurus). See kindlustab stabiilse töö ja sissetuleku kaluritele ning vähendab survet illegaalseks püügiks.
2. Mitmes rannakalanduse piirkonnas ei vasta ka kalandusest sõltuvate kalurite arv kasutatava kalavaru suurusele. Probleemi lahendamiseks tõhustatakse kalurite täiend- ja ümberõpet, eesmärgiga muuta tegevust efektiivsemaks ning mitmekesistada või leida inimestele alternatiivset sissetulekut.
3. Rannakalanduse peamise tulevikuperspektiivina nähakse kalandusturismi arengut (väikestele kalanduskogukondadele suunatud väiksemahulise kalapüügi ja turismiga (sh ökoturismiga) seotud infrastruktuuri ning teenuste toetamine).
4. Püütava kala kvaliteedi tõstmine ning kalurite poolt kalale suurema lisandväärtuse andmine on üks olulisemaid komponente kalurite sissetuleku tõstmisel. Sellele aitab kaasa kalasadamate moderniseerimine (varustatud nii jää-, lossimis- ja sorteerimisseadmete kui ka külmhoonetega).
5. Arendatakse kalurite organiseeritust ja ühistegevust läbi tootjaorganisatsioonide tegevuse, mis peab tagama kalurite majandusliku mõju suurenemise kalandusvaldkonnas.
