Koostajad: Ott Roots, Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ ja Heli Nõmmsalu, MTÜ Balti Keskkonnafoorum Eesti
Tallinn 2011
Aruanne veekeskkonnale ohtlike ainete sõeluuringu tulemustest Eestis koostati projekti "Balti riikide tegevused ohtlike ainete reostuse vähendamisel Läänemeres" (Baltic Actions for Reduction of Pollution of the Baltic Sea from Priority Hazardous Substances, BaltActHaz) tegevuste käigus saadud tulemuste põhjal.
Kolm aastat kestva projektiga alustati 2009. aastal.
Projektis osales 19 partnerit kolmest Balti riigist. Juhtpartneriks on MTÜ Balti Keskkonnafoorum Eesti. Uurimisasutustest osales Eesti poolt projektis Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ.
BaltActHaz projekti eesmärgiks on ohtlike ainete vähendamine Läänemeres ning vastavate õigusaktide nõuetekohane rakendamine Eestis, Lätis ja Leedus.
Ohtlike ainete seire raames kogutav andmestik on aluseks keskkonnameetmete kavandamisel, elluviimisel ning vajadustekohasel korrigeerimisel. Liikmesriikidele nähakse ette konkreetsed tähtajad veeökosüsteemide kaitseks.
Projekti üheks eesmärgiks oli saada ülevaade Eesti veekeskkonnas esinevatest ja seda saastavatest ohtlikest ainetest. Seetõttu määrati projekti tegevuste käigus veepoliitika raamdirektiivis nimetatud prioriteetsete ainete ja prioriteetsete ohtlike ainete ja nende ainete rühmade, veekeskkonnale ohtlike ainete ja ainerühmade nimistutesse 1 ja 2 kuuluvate ainete, Helsingi Komisjoni (HELCOM) prioriteetsete ohtlike ainete ja teiste saasteainete sisaldusi pinnavees ja setetes.
Uuringuteks võeti proove maismaa pinnaveekogude ja rannikualade pinnaveest ja setetest ning reoveepuhastite väljalaskude heitveest ja reoveesettest. Ohtlike ainete sisaldusi määrati kokku 33 proovivõtukohas, milleks olid 8 reoveepuhastit, 11 jõge, Peipsi järv, 2 rannikuala ja intensiivse põllumajandustegevusega piirkonnad.
Määrati järgmiseid ohtlikke aineid ja nende ainete rühmasid: raskmetallid, fenoolid, alküülfenoolid ja nende etoksülaadid, polüaromaatsed süsivesinikud, lenduvad orgaanilised ühendid, tinaorgaanilised ühendid, ftalaadid, polübroomitud difenüülid, difenüüleetrid ja polübroomitud orgaanilised ühendid, naatriumtripolüfosfaat, lühi- ja keskmise ahelaga klooritud parafiinid, perfluoroühendid, tsüaniidid ja pestitsiidid. Kuna kõiki antud ohtlikke aineid polnud Eestis võimalik määrata, siis telliti vastavad analüüsid välisriigi laborist.
Aruanne sisaldab ülevaadet varasematest Eestis läbi viidud ohtlike ainete seirest ning sellekohastest uuringutest ja projekti BaltActHaz käigus Eesti veekeskkonnas määratud ohtlike ainete uuringute tulemusi.
Aruandes toodud tulemused on peamiselt suunatud riigiasutustele, kelle ülesandeks on veekeskkonnale ohtlike ainete alase poliitika ja strateegia väljatöötamine ning vastavate ainete kontroll.
Aruandes sisalduv ohtlike ainete alane informatsioon võimaldab arendada seireprogramme, tõhustada ohtlike ainete heidete alast kontrolli ja on abiks Eesti aruandlusel ohtlike ainete kohta nii Euroopa Komisjonile kui ka HELCOM’ile.
Ohtlike ainetega seonduvate tegevuste lõpptulemuseks peaks olema prioriteetsete ohtlike ainete kõrvaldamine pinnaveest ja loodusliku päritoluga ainete loodusliku fooni lähedaste kontsentratsioonide saavutamine veekeskkonnas.
Vastavalt veeseadusele tuleb pinnavee hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal saavutada 2015. aastaks.
Lühikokkuvõte ja soovitused
Sõeluuringu käigus tuvastati kõrgetes kogustes tinaorgaanilisi ühendeid Tallinna lahe veest ja setetest Balti Laevaremonditehase dokkidega piirnevalt alalt. Tinaorgaanilised ühendid olid varem laialdaselt kasutatud lisandid saastumisvastaste laevavärvide koostises. See, et neid esineb sellistes kogustes rannikumeres ja setetes näitab ilmselt laevaremondimeeste hoolimatust laevade puhastamisel vanast värvist. Kas see on juba kauge praktika või jätkub see ikka edasi, peaks kindlasti välja selgitama. Ohtlik saastus meres on paraku reaalselt olemas ning ohustab jätkuvalt mereelustikku.
Antud sõeluuringu tulemustest lähtudes peaks läbi viima põhjalikumaid uuringuid Balti Laevaremonditehase dokkide läheduses ja üldse sadamate akvatooriumis ning vajadusel kavandama meetmeid. Siinjuures oleks loomulik ka Balti Laevaremonditehas osalus selliste uuringute rahastamisel ja meetmete võtmisel.
Sõeluuringu käigus selgus, et reoveepuhastitest väljuv heitvesi saastab endiselt nii pinnavett kui ka rannikumerd, kuna ta sisaldab lisaks raskmetallidele ja fenoolidele kõrgetes kogustes ka selliseid meil varem "eksootilisteks" arvatud veekeskkonnale ohtlikke aineid nagu alküülfenoolid ja nende etoksülaadid ning ftalaadid. Sellel, et reoveepuhastist väljuv vesi on ikka veel saastunud mõnede ohtlike ainetega, võib olla mitu põhjust:
(a) mõned orgaanilised ained ei allugi neile puhastusprotsessidele, mis puhastis toimuvad (orgaaniliste ainete bioloogilisele lagundamisele ja väljasetitamisele),
(b) reoveepuhastite töö tehnoloogilised režiimid ja võimalused on sellised, mis ei võimalda lagundada või setitada ka tavalisemaid saasteaineid, puhastite töö on ebatõhus ja käitamisel esineb lohakust,
(c) saasteainete väljalasud on nii suured, et nende puhastamine ei ole ka teoreetiliselt sellistes kontsentratsioonides võimalik.
Töö tulemused viitavad põhjalikumate uuringute läbiviimise vajadusele, et selgitada välja saasteallikad ja ka mõnede ohtlike saasteainete käitumine reoveepuhastites ja puhastusprotsessides.
Reoveesette kasutamisel põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel tuleb aga olla eriti ettevaatlik, sest lisaks meil varem määratud, tuntud ning õigusaktidega reguleeritud raskmetallide sisaldusele võib seal leiduda selliseid ohtlikke aineid nagu tinaorgaanilisi ühendeid, alküülfenoole ja nende etoksülaate, ftalaate ning dekabromodifenüüleetrit.
Reoveesetete kui jäätmete puhul on oluline aspekt nende taaskasutamise võimalus, st võimalus nende loodusesse või mulda tagasi suunamiseks. Seda reguleerib praegu Euroopa Liidus 1986. aastast pärit direktiiv ja Eestis sellele vastav keskkonnaministri määrus, mis on kahjuks aga mõlemad ajast põhjalikult maha jäänud ning sätestavad vaid seitsme raskmetalli sisalduse piirväärtuse reoveesettes.
Reguleerimata on kõik orgaanilised saasteained, raskmetallidest näiteks tina ning ühtlasi ka kõik tinaorgaanilised ühendid, mida teatud reoveesetetes meil kahjuks sageli ja üsna märkimisväärsetes kogustes leidub. Formaalselt seitset metalli vaadeldes võiks seaduse järgi setet teatud tingimustel põllule panna või haljastuses kasutada. Seevastu sõeluuringu käigus tuvastatud muude ohtlike saasteainete suured kogused settes peaks põllumeest sette kasutamisel sageli väga ettevaatlikuks tegema.
Teised aruanded ohtlike ainete seirest veekogudes on leitavad SIIN.
