Uurimused ja uuringud

Projekti täitmisel osalesid TÜ Eesti Mereinstituudi töötajad: Markus Vetemaa (vastutav täitja), Anu Albert, Aare Verliin, Kristiina Jürgens, Mehis Rohtla, Redik Eschbaum, Martin Kesler, Imre Taal, Lauri Saks
Tartu 2008

Uurimistöö eesmärk oli iseloomustada Hiiumaast läände, loodesse ja põhja jääva viie madalikupiirkonna (edasises tekstis nimetatud Hiiumaa-lähedasteks madalikeks) kalastikku kvantitatiivsete võrgupüükide abil. Lisaks võrgupüükide läbiviimisele analüüsiti töö käigus piirkonna kalanduslikku tähtsust ning hinnati planeeritava tuulepargi võimalikku mõju kalastikule. Kuna kõnealuses piirkonnas ei olnud senini läbi viidud suuremamastaabilisi ihtüoloogilisi uuringuid (välja arvatud traalpüügid pelaagiliste kalade uurimiseks), siis oli möödapääsmatuks töö osaks originaalandmete kogumine välitööde käigus.

Uuringu aruande terviktekst on leitav SIIN.

Kalastiku inventuuri tulemused

Hiiumaa madalike kalastiku uuringu raames viidi välitööd läbi mais-juunis. Just see ajaperiood on kõige olulisem, sest siis toimub enamike tuulepargi rajamise käigus potentsiaalselt häirimise objektiks olevate tähtsamate töönduskalade kudemine: räim, lest, kammeljas.

Kokku tabati viie uurimisala lõikes nakkevõrkudega 4568 kala, kes kuulusid 13 erinevasse liiki, seltside arvuks oli 5 ja sugukondade arvuks 10. Kalade süstemaatiline nimestik on esitatud Lisas 1.

Allpool esitatakse uuringu tulemused kahe alapeatüki kaupa: isendite arvukus (isendite arvukus standardse püügiühiku kohta) ja erinevate liikide suhe biomassis (erinevate liikide üldkaalu suhe standardse püügiühiku kohta).

Käesolev andmestik koguti põhjas asetsevate seirevõrkudega. Seetõttu on valdavalt pelaagilise eluviisiga räim ja kilu tugevasti alahinnatud. Nende liikide kohta usaldusväärsete andmete kogumiseks oleks tulnud kasutada väga kõrgeid võrke, mis oleks aga välitööde maksumust väga oluliselt tõstnud ilma sealjuures olulist informatsiooni lisamata – räime ja kilu kõrge arvukus piirkonnas on selge ka kutselise kalapüügi statistikat vaadeldes.

Kalapüüke viidi läbi erinevatel sügavusvahemikel. Samas puudusid piirkonnas väga väikesed sügavused (alla 3 m), mis esinevad näiteks Neugrundil ja Gretagrundil. Kalade arvukuses uuritud sügavustsoonide vahel esines küll kohati teatavaid erinevusi, ent need ei viidanud üldiselt mingitele statistiliselt usaldusväärsetele erinevustele kogu piirkonna lõikes. Vaid nolgus oli arvukam sügavas. Näiteks emakala seevastu oli Neupokojevi madalikul 20 m sügavuses küll kaks korda arvukam kui 13 m sügavuses, ent Vinkovi madalal seevastu oli olukord vastupidine.

3.1 Erinevate liikide arvukus

Kokku püüti välitööde käigus 13 kalaliiki. Samas esinesid kolm liiki (merilest, meripühvel ja merihärg) vaid ühe isendiga ning ahvenaid saadi kõigest 3 (Tabel 2). Arvukuse dominantliik oli väga selgelt lest, kes moodustas üldse tervelt 77% tabatud isendite üldarvust. Arvukuselt teine liik (emakala) oli juba kümme korda vähemarvukam.

Välitööde käigus tabatud kalade saagid standardse püügiühiku kohta (CPUE) madalike ning erinevate sügavusvahemike kohta on esitatud tabelis 3 ning arvukamate liikide kohta võrdlevalt ka joonistel 2-9.

3.2 Erinevate liikide biomass

Kuna erinevate liikide keskmised kaalud on üsna erinevad, siis ei pruugi arvukuselt domineerivad liigid olla ka biomassis sama olulisel koha. Näiteks küllalt arvukad räim ja emakala on keskmiselt märgatavalt väiksemad kui tursad, lestad või nolgused.

Erinevate liikide osakaal madalikelt püütud kalade üldmassis on esitatud joonistel 10 - 14. Nagu selgub, oli kaaluliselt kõige olulisemaks liigiks kindlalt lest (domineeris neljal madalikul viiest), millele järgnesid tursk ja nolgus.

Lest, tursk ja nolgus moodustasid kõikide madalike puhul püütud kala üldkogusest vähemalt kolmveerandi. Nimetatud kolmele kõige olulisemale liigile järgnesid kammeljas ja emakala, kes olid siiski kaaluliselt juba märgatavalt vähemtähtsad. Erandina võib siin välja tuua Vinkovi madaliku, kus kammeljas oli kaaluliselt kolmandal kohal peale lesta ja turska.