Allikas: Euroopa Keskkonnaagentuur
Luksemburg, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2010

Keskkonnaaruandes SOER 2010 analüüsitakse Euroopa keskkonna praegust ja tõenäolist tulevast seisundit ning seda, mida on tehtud ja saaks teha selle parandamiseks ning kuidas ülemaailmsed protsessid võivad tulevasi arengutendentse mõjutada, … ning veel muudki.

Väljaandes "Euroopa keskkond: seisund ja väljavaated 2010. Kokkuvõte" käsitletakse ka kalanduse temaatikat ja refereeringud on leitavad siinkohal.

Põhisõnumid

Euroopa Liidu ja selle naabrite keskkonnapoliitika on oluliselt parandanud keskkonnaseisundit. Siiski seisame silmitsi mitme suure keskkonnaprobleemiga, millega tegelemata jätmine võib tuua Euroopale tõsiseid tagajärgi.

2010. aasta Euroopa keskkonnaseisundi aruanne erineb eelmistest selle poolest, et on kasvanud arusaam keskkonnaprobleemide omavahelistest sidemetest ja nende seosest peamiste üleilmsete arengusuundadega. See lubab paremini mõista, kuidas pidevad inimtekkelised riskid ja ohtudele vastuvõtlikkus mõjutavad ökosüsteemide turvalisust ja võimaldab heita pilku nende haldamise puudujääkidele.

Euroopa keskkonna tulevikuväljavaated on ebaselged, kuid on olemas eeldusi muuta keskkond vastupidavamaks edasistele riskidele ja muutustele. Näiteks keskkonna teabevõrgud ja tehnoloogia, kasutusvalmis ressursiarvestusmeetodid, ettevaatusabinõude ja ennetusmeetmete ajakohastamine, kahju likvideerimine kohapeal ja saastaja-maksab põhimõte.

Ülaltoodud järeldusi toetab 10 põhisõnumit, sealhulgas ka kalandust puudutav:
* Loodus ja elurikkus. Euroopas on loodud lai kaitsealade ja programmide võrgustik, et pöörata tagasi  ohustatud liikide kadumist. Laialdased maastike muutused, ökosüsteemide seisundi halvenemine ja  loodusressursi vähenemine viitavad sellele, et EL ei suuda täita eesmärki peatada elurikkuse vähenemine 2010. aastaks. Olukorra parandamiseks peame looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemid seadma esikohale kõigil poliitikatasanditel, eriti mis puudutab põllumajandust, kalandust, regionaalset arengut, ühtekuuluvust ja ruumilist planeerimist.

2. Kliimamuutus

Prognooside järgi mõjutab kliimamuutus oluliselt ökosüsteeme, veevaru ja inimeste tervist

Kliimamuutused mõjutavad eeldatavasti veeökosüsteeme. Pinnavee soojenemine võib mitmeti mõjutada vee  kvaliteeti ja seeläbi selle kasutamist. Näiteks võib senisest tihemini esineda vetikate õitsemist, magevee liikide liikumist põhja suunas ja fenoloogilisi muutusi. Samuti mõjutab kliimamuutus mere ökosüsteeme – planktoni ja kalade geograafilist jaotumist, nt fütoplanktoni kevadise õitsemise muutunud aeg, mis omakorda avaldab survet kalavarudele ja sellega seotud majandustegevusele.

3. Loodus ja elurikkus

Elurikkuse kadu vähendab looduskapitali ja ökosüsteemi teenuseid

Euroopa elurikkust mõjutab väga sügavalt inimtegevus, nt põllundus, metsandus ja kalandus, kuid samuti linnastumine. Umbkaudu pool Euroopa maismaast on põllustatud, inimesed kasutavad enamikku metsadest ning looduslikud alad on üha enam killustatud linnaalade ja tehislike infrastruktuuride rajamise tõttu. Ka merekeskkonda mõjutab inimtegevus väga tõsiselt, probleemiks pole mitte ainult liigne kalapüük, vaid ka kalda lähistel nafta ja gaasi pumpamine ning liiva ja kruusa kaevandamine, samuti laevandus ja kaldapealsed tuulepargid.

Loodusvarade kasutamine viib tavaliselt liikide ja nende elupaikade häirimise ja muutmiseni. Selliste ökoloogiliste tagasilöökide näited on püügiks sobilike kalade varu kokkukuivamine, liigse põllundusliku tegevuse tagajärjel toimunud tolmeldajate arvu vähenemine, samuti nõmmealade hävimisest tulenev alanenud veetaseme säilitamine ning suurenenud üleujutusrisk.

Merekeskkonda mõjutavad tõsiselt saastamine ja ülekalastamine

Suurem osa mageveekogude saastekoormusest, mida on kirjeldatud eelmises osas, eritatakse lõplikult rannikuvetesse, muutes põllunduse seega merekeskkonda sattuva lämmastiku peamiseks allikaks. Lämmastiku atmosfääri ladestumine – põllundusest pärinev ammoniaak (NH3) ja laevaemissioonidest tulenev NOX – näitab kasvutendentsi ja võib moodustada 30% või rohkem merepinnale sattuvast lämmastiku kogusest.

Toitainetega rikastamine on merekeskkonnas tõsine probleem, sest ta kiirendab fütoplanktoni kasvu. See võib muuta saastatud vetes elavate mereorganismide koosseisu ja rikkalikkust ning viia hapniku kadumiseni, tappes põhjas elavad organismid. Hapniku kadu on viimase 50 aasta jooksul järk-järgult väga suurel määral kasvanud, see on tõusnud 1960. aastal dokumenteeritud 10-lt juhtumilt maailmas vähemalt 169-le aastal 2007.  Kliimamuutustest tingitud meretemperatuuri kasv toob ilmselt kaasa taoliste juhtumite laiema leviku. Euroopas on see probleem märgatavaim Läänemeres, kus praegust ökoloogilist staatust on hinnatud kehvast halvani.

Merekeskkonda mõjutab väga oluliselt ka kalandus. Kalapüük pakub mõnele rannakogukonnale peamist sissetulekuallikat, kuid see ähvardab Euroopa ja kogu maakera kalavarusid. Läänemere kaubanduslikest kalavarudest 21% on hinnangute järgi väljaspool ohutuid bioloogilisi piire. Kirde-Atlandi piirkondades varieeruvad väljaspool ohutuid bioloogilisi piire olevad varud selliste näitajate vahel, nagu 25% varudest Põhja-Jäämeres ja 62% Biskaia lahes. Vahemeres on väljaspool ohutuid bioloogilisi piire asuvate varude protsendiline osakaal umbes 60%, millest neljal alal kuuest ületab see näitaja 60%.

Ülekalastamine ei vähenda mitte ainult kaubanduslike liikide koguvarusid, vaid mõjutab ka kalade populatsioonisisest vanust ja kasvu ning liikide koosseisu mere ökosüsteemis. Püütud kalade keskmine kasv on vähenenud, tõsiselt on kahanenud ka suurte röövkalaliikide arv, kes paiknevad toitumisahela tipus. Taolise tendentsi mõjust mere ökosüsteemidele on siiani paljuski raske aru saada, kuid selle mõistmine võib osutuda elutähtsaks.

ELi üldise kalanduspoliitika (CFP) reform 2002. aastal märkis ära säilitamise eesmärgid, kuid on tunnistatud, et neid eesmärke pole täidetud. CFP reformimise teemaline ELi roheline paber aastast 2009 kutsus üles kalanduse haldamise küsimustes täielikule ümberkorraldamisele. Mainitud dokument teadvustas ülekalastamise, liiga suure kalalaevastiku, suurte subsiidiumite, madala majandusliku elastsuse ja Euroopa kalameeste püütud kalade biomassi vähenemise probleeme.
See märgib tähtsat sammu ökosüsteemipõhise lähenemisega teostuskava loomisel, mis reguleeriks mereressursside kasutamist lähtudes senisest palju laiemast, ökosüsteemide teenuste kaitsmise perspektiivist.

Elurikkuse säilitamine, ka üleilmsel tasandil, on inimeste jaoks kriitilise tähtsusega

Üleilmastumine viib ka loodusvarade ruumilise valeasetuse mõjudeni. Näiteks Euroopa kalavarude kokkukuivamine pole küll viinud üleeuroopalise toidupuuduseni, kuid on suurendanud sõltumist imporditud kalast. Kui kuni 1997. aastani (kogupüük oli tõusnud 8 miljoni tonnini) oli Euroopa suuresti isemajandav, siis 2007. aastaks on kohalik varustamisvõime langenud üle 50% (5,5 miljonit tonni 9,5 miljonist tarbitavast tonnist).

4. Loodusvarad ja jäätmed

Turg toetab Euroopa ressursside importi ja mõjutab teatud keskkonnamõjude liikumist välismaale

Praeguseks asuvad paljude Euroopa ressursside allikad välismaal – enam kui 20% Euroopa ressurssidest on imporditud.

Enam kui pool ELi kalavarudest on imporditud: Euroopa nelja miljoni tonnine kalanõudluse ja varude tühimik täidetakse kalakasvatuste ja impordi abil. See tekitab üha suuremat muret mõjude pärast kalavarudele, samuti teiste toiduainetetööstuse ja tarbimisega seotud keskkonnamõjude pärast (vt 3. ptk).

5. Keskkond, tervis ja elukvaliteet

Pestitsiidid keskkonnas – tõenäoline tahtmatu mõju elusloodusele ja inimestele

Pestitsiidide segud on tavalised nii inimeste toiduvarudes kui ka veekeskkonnas. Ehkki segu mürgisuse analüüsimine on keeruline ülesanne, alahindab juba üksainus keemiline lähenemine tõenäoliselt ökoloogilist ohtu, sh pestitsiidisegude mõju kaladele ja kahepaiksetele.

6. Keskkonnaprobleemide vahelised seosed

Keskkonnaprobleemide vahelised seosed on aina keerulisemad

Enamik siin kirjeldatud keskkonnaseisundi muutustest tuleneb laristavatest tarbimis- ja tootmisharjumustest. Niisugused harjumused on põhjustanud enneolematult kõrged kasvuhoonegaaside heitkoguste tasemed ja taastuvate keskkonnaressursside (nt puhas vesi ja kalavaru), samuti taastumatute ressursside (nt fossiilkütused ja toormaterjalid) vähenemise. Looduskapitali vähenemine mõjutab lõpuks inimeste tervist ja heaolu, sulgedes veel ühe tagasiside ahela keskkonnas.

7. Keskkonnaprobleemid ülemaailmses kontekstis

Euroopa ja ülejäänud maailm kannatavad samade keskkonnaprobleemide all

Mitmed kliimamuutustele kõige vastuvõtlikumad riigid asuvad väljaspool Mandri-Euroopat, teised aga on meie lähimad naabrid. Sageli on need riigid väga sõltuvad just kliimatundlikes valdkondades, nagu põllumajandus ja kalandus. Nende kohandumisvõime on erinev, aga peamiselt püsiva vaesuse tõttu on see sageli väga madal.

8. Keskkondlikud tulevikuprioriteedid, mõningaid mõtteid

Enneolematu muutus, omavahel seotud ohud ja suurenenud haavatavus toob kaasa uued ülesanded

Poliitikutele tehtavate ettepanekute hulgas on näiteks investeeringud rohelisse infrastruktuuri, tasu kehtestamine ökosüsteemiteenustele, põhjendamatute toetuste lõpetamine, uute põhimõtete kehtestamine looduskapitali arvestuses ja tasuvusanalüüsidele, uute algatuste käivitamine metsade, korallrahude ja kalanduse käekäigu parandamiseks ning tegelemine ökosüsteemi lagunemise ja taandarengu vaheliste seostega.

Keskkonnakaitse elluviimine ja tugevdamine pakub mitmesuguseid hüvesid

On mitmeid teaduslikult usaldusväärseid varase hoiatuse näiteid, kus õigeaegne tegutsemine kahjulike mõjude vähendamisel oleks olnud vägagi tulemuslik. Sealhulgas kliimamuutus, klorofluorosüsinikud, happevihm, pliivaba kütus, elavhõbe ja kalavaru. Ajavahemik probleemi tekkimisest poliitilisel tasemel tegutsemiseni, mille jooksul kahju efektiivselt vähendada õnnestus, on olnud tihti 30–100 aastat, mille jooksul kokkupuude ja kahju tulevikus suurenesid märkimisväärselt.

Looduskapitali ja ökosüsteemi teenuste heaperemehelik majandamine suurendab sotsiaalset ja majanduslikku kindlust

Looduskapitali üle arvepidamine võib selgitada kasutusvalikute olemust. Järgmised näited annavad ettekujutuse looduskapitali aruandlusega seotud raskustest. Näiteks kala kohta on olemas püügiaruandlus, mis on 1% ELi kogu SKTst ning seda iseloomustab langustrend. Kalavarude ammendumine on sageli tingitud ülepüügist võrrelduna varude taastumisega ning varude taastumist piirab keskkonnasurve (kliimamuutus, heitkogused), mis imendub mere ökosüsteemi. Aruanded mere ökosüsteemide ja teenuste kasust kõigile majandusvaldkonnas tegutsejatele puuduvad.

Tegevuste suurem integreerimine poliitikavaldkondade vahel võib aidata majandust keskkonnasõbralikumaks muuta

Mõlemal juhul, kui keskkonnasurve tuleneb mitmest allikast ja majandustegevusest, on oluline sellega tegeleda integreeritult. Samadest ressurssidest sõltuvate poliitikavaldkondade rühmitamine aitaks samuti kaasa keskkonnaprobleemide integreeritumale lahendamisele. See võimaldaks saavutada paremaid tulemusi ja hoida ära soovimatud tagajärjed. Alljärgnevalt mõned näited mainitud sidususe saavutamiseks.
• Ressursitõhusus, avalikud hüved ja ökosüsteemi haldus. Toetuda loodud ja arenevatele ökosüsteemi haldamise kogemustele nii keskkonnas kui ka valdkondlikus poliitikas, et kindlustada taastuvate ressursside pikaealisus ja efektiivne kasutamine peamistes majandusvaldkondades (s.o põllumajandus, metsandus, transport, tööstus, kalandus ja merendus).
• Põllumajandus, metsandus, merendus, roheline infrastruktuur ja territoriaalne ühtsus. Arendada rohelist infrastruktuuri ja ökoloogilist võrgustikku maal ja merel, et kindlustada Euroopa maismaa- ja mereökosüsteemide, nende teenuste ja laialdase kasu pikaajaline kestvus.

Euroopa üleminek keskkonnahoidlikule majandusele

Majanduse keskkonnasõbralikumaks muutmiseks, defitsiidi vähendamise poliitika toetuseks paljudes ELi riikides ja rahvastiku vananemise leevendamiseks on oluline reformida maksupoliitikat. See puudutab muuhulgas ebatõhusate toetuste ja maksuvabastuste lõpetamist fossiilkütustele, kalandusele ja põllumajandusele ning maksude kehtestamist ja lubade pikendamist kriitilise looduskapitali osas, mis on rohelise majanduse tugisammas (nt süsinik, vesi ja maa).

Koostajad: Ott Roots, Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ ja Heli Nõmmsalu, MTÜ Balti Keskkonnafoorum Eesti
Tallinn 2011

Aruanne veekeskkonnale ohtlike ainete sõeluuringu tulemustest Eestis koostati projekti "Balti riikide tegevused ohtlike ainete reostuse vähendamisel Läänemeres" (Baltic Actions for Reduction of Pollution of the Baltic Sea from Priority Hazardous Substances, BaltActHaz) tegevuste käigus saadud tulemuste põhjal.
Kolm aastat kestva projektiga alustati 2009. aastal.

Projektis osales 19 partnerit kolmest Balti riigist. Juhtpartneriks on MTÜ Balti Keskkonnafoorum Eesti. Uurimisasutustest osales Eesti poolt projektis Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ.

BaltActHaz projekti eesmärgiks on ohtlike ainete vähendamine Läänemeres ning vastavate õigusaktide nõuetekohane rakendamine Eestis, Lätis ja Leedus.

Ohtlike ainete seire raames kogutav andmestik on aluseks keskkonnameetmete kavandamisel, elluviimisel ning vajadustekohasel korrigeerimisel. Liikmesriikidele nähakse ette konkreetsed tähtajad veeökosüsteemide kaitseks.

Projekti üheks eesmärgiks oli saada ülevaade Eesti veekeskkonnas esinevatest ja seda saastavatest ohtlikest ainetest. Seetõttu määrati projekti tegevuste käigus veepoliitika raamdirektiivis nimetatud prioriteetsete ainete ja prioriteetsete ohtlike ainete ja nende ainete rühmade, veekeskkonnale ohtlike ainete ja ainerühmade nimistutesse 1 ja 2 kuuluvate ainete, Helsingi Komisjoni (HELCOM) prioriteetsete ohtlike ainete ja teiste saasteainete sisaldusi pinnavees ja setetes.

Uuringuteks võeti proove maismaa pinnaveekogude ja rannikualade pinnaveest ja setetest ning reoveepuhastite väljalaskude heitveest ja reoveesettest. Ohtlike ainete sisaldusi määrati kokku 33 proovivõtukohas, milleks olid 8 reoveepuhastit, 11 jõge, Peipsi järv, 2 rannikuala ja intensiivse põllumajandustegevusega piirkonnad.

Määrati järgmiseid ohtlikke aineid ja nende ainete rühmasid: raskmetallid, fenoolid, alküülfenoolid ja nende etoksülaadid, polüaromaatsed süsivesinikud, lenduvad orgaanilised ühendid, tinaorgaanilised ühendid, ftalaadid, polübroomitud difenüülid, difenüüleetrid ja polübroomitud orgaanilised ühendid, naatriumtripolüfosfaat, lühi- ja keskmise ahelaga klooritud parafiinid, perfluoroühendid, tsüaniidid ja pestitsiidid. Kuna kõiki antud ohtlikke aineid polnud Eestis võimalik määrata, siis telliti vastavad analüüsid välisriigi laborist.

Aruanne sisaldab ülevaadet varasematest Eestis läbi viidud ohtlike ainete seirest ning sellekohastest uuringutest ja projekti BaltActHaz käigus Eesti veekeskkonnas määratud ohtlike ainete uuringute tulemusi.

Aruandes toodud tulemused on peamiselt suunatud riigiasutustele, kelle ülesandeks on veekeskkonnale ohtlike ainete alase poliitika ja strateegia väljatöötamine ning vastavate ainete kontroll.

Aruandes sisalduv ohtlike ainete alane informatsioon võimaldab arendada seireprogramme, tõhustada ohtlike ainete heidete alast kontrolli ja on abiks Eesti aruandlusel ohtlike ainete kohta nii Euroopa Komisjonile kui ka HELCOM’ile.

Ohtlike ainetega seonduvate tegevuste lõpptulemuseks peaks olema prioriteetsete ohtlike ainete kõrvaldamine pinnaveest ja loodusliku päritoluga ainete loodusliku fooni lähedaste kontsentratsioonide saavutamine veekeskkonnas.
Vastavalt veeseadusele tuleb pinnavee hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal saavutada 2015. aastaks.

Lühikokkuvõte ja soovitused

Sõeluuringu käigus tuvastati kõrgetes kogustes tinaorgaanilisi ühendeid Tallinna lahe veest ja setetest Balti Laevaremonditehase dokkidega piirnevalt alalt. Tinaorgaanilised ühendid olid varem laialdaselt kasutatud lisandid saastumisvastaste laevavärvide koostises. See, et neid esineb sellistes kogustes rannikumeres ja setetes näitab ilmselt laevaremondimeeste hoolimatust laevade puhastamisel vanast värvist. Kas see on juba kauge praktika või jätkub see ikka edasi, peaks kindlasti välja selgitama. Ohtlik saastus meres on paraku reaalselt olemas ning ohustab jätkuvalt mereelustikku.

Antud sõeluuringu tulemustest lähtudes peaks läbi viima põhjalikumaid uuringuid Balti Laevaremonditehase dokkide läheduses ja üldse sadamate akvatooriumis ning vajadusel kavandama meetmeid. Siinjuures oleks loomulik ka Balti Laevaremonditehas osalus selliste uuringute rahastamisel ja meetmete võtmisel.

Sõeluuringu käigus selgus, et reoveepuhastitest väljuv heitvesi saastab endiselt nii pinnavett kui ka rannikumerd, kuna ta sisaldab lisaks raskmetallidele ja fenoolidele kõrgetes kogustes ka selliseid meil varem "eksootilisteks" arvatud veekeskkonnale ohtlikke aineid nagu alküülfenoolid ja nende etoksülaadid ning ftalaadid. Sellel, et reoveepuhastist väljuv vesi on ikka veel saastunud mõnede ohtlike ainetega, võib olla mitu põhjust:
(a) mõned orgaanilised ained ei allugi neile puhastusprotsessidele, mis puhastis toimuvad (orgaaniliste ainete bioloogilisele lagundamisele ja väljasetitamisele),
(b) reoveepuhastite töö tehnoloogilised režiimid ja võimalused on sellised, mis ei võimalda lagundada või setitada ka tavalisemaid saasteaineid, puhastite töö on ebatõhus ja käitamisel esineb lohakust,
(c) saasteainete väljalasud on nii suured, et nende puhastamine ei ole ka teoreetiliselt sellistes kontsentratsioonides võimalik.

Töö tulemused viitavad põhjalikumate uuringute läbiviimise vajadusele, et selgitada välja saasteallikad ja ka mõnede ohtlike saasteainete käitumine reoveepuhastites ja puhastusprotsessides.

Reoveesette kasutamisel põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel tuleb aga olla eriti ettevaatlik, sest lisaks meil varem määratud, tuntud ning õigusaktidega reguleeritud raskmetallide sisaldusele võib seal leiduda selliseid ohtlikke aineid nagu tinaorgaanilisi ühendeid, alküülfenoole ja nende etoksülaate, ftalaate ning dekabromodifenüüleetrit.

Reoveesetete kui jäätmete puhul on oluline aspekt nende taaskasutamise võimalus, st võimalus nende loodusesse või mulda tagasi suunamiseks. Seda reguleerib praegu Euroopa Liidus 1986. aastast pärit direktiiv ja Eestis sellele vastav keskkonnaministri määrus, mis on kahjuks aga mõlemad ajast põhjalikult maha jäänud ning sätestavad vaid seitsme raskmetalli sisalduse piirväärtuse reoveesettes.
Reguleerimata on kõik orgaanilised saasteained, raskmetallidest näiteks tina ning ühtlasi ka kõik tinaorgaanilised ühendid, mida teatud reoveesetetes meil kahjuks sageli ja üsna märkimisväärsetes kogustes leidub. Formaalselt seitset metalli vaadeldes võiks seaduse järgi setet teatud tingimustel põllule panna või haljastuses kasutada. Seevastu sõeluuringu käigus tuvastatud muude ohtlike saasteainete suured kogused settes peaks põllumeest sette kasutamisel sageli väga ettevaatlikuks tegema.

Teised aruanded ohtlike ainete seirest veekogudes on leitavad SIIN.

Ametlikud Teadaanded
24.04.2020