Koostajad: kalanduspoliitika üksus Nicole Franzi ja Carl-Christian Schmidti juhendamisel
OECD 2009
Raporti "Eesti kalanduse ja kalakasvatuse sektor 2009" eesmärgiks on välja tuua olulisemad Eesti kogemustest lähtuvad tõdemused ja õppetunnid.
Sellest leiab ülevaate Eesti kalanduse ja vesiviljeluse sektorist ning see oli arutusel Kalanduskomitee 104. istungjärgul 2009. aasta oktoobris
Raportis esitatakse ülevaade Eesti kalandussektorist, mis on alates Nõukogude Liit kokkuvarisemisest ja Eesti taasiseseisvumisest 1990-ndate algul läbi teinud suured muutused. Kalandussektor, nagu muudki majandusharud, pidi turumajanduse tingimustega kohanemiseks muutuma.
Kohanemiseprotsessi tulemusena viidi Eestis peamiste kontrollhoobadena avamere kalapüügis sisse püügimahud (Balti ja Atlandi traalpüük) ning Läänemere ranniku- ja sisepüügis püügivahendite piirarv. Kõik Eesti
kalapüügiõigused põhinevad ajaloolise püügiõiguse printsiibil ja need on riigisiseselt täies mahus võõrandatavad. Püügimahud kuuluvad enamasti ettevõtetele, mis palkavad kalureid ettevõtetele või kalureile endile kuuluval laeval kala püüdma.
Ülevaade põhineb Eesti Statistikaameti, Eesti kalanduse infosüsteemi, Keskkonnaministeeriumi (www.envir.ee), Põllumajandusministeeriumi (www.agri.ee) ametlikel statistilistel andmetel, Tartu Ülikooli Mereinstituudi kalabioloogia ja kalanduse osakonna kogutud ja analüüsitud andmetel (raportid ja avaldmata andmed) (www.sea.ee) ja avaldatud uurimistöödel (peamiselt Mereinstituudi töötajatelt), samuti rahvusvahelistel
vastastikuste eksperthinnangutega ajakirjadel ja rahvuslikel väljaannetel (nt Eesti Kalandus, 2002, 2005).
