Uurimused ja uuringud

EL prioriteetsete ohtlike ainete uuringu II etapi aruanne (Keskkonnateabe Keskus, 2012)

Tellija: Keskkonnaministeerium
Töö autorid: Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ, Mailis Laht, Vallo Kõrgmaa, Katri Vooro, Keddy Paasrand, Eve Usin
Töö vastutav täitja: Tarmo Pauklin
Tallinn 2012

 

2012. aasta detsembris valmis prioriteetsete ohtlike ainete Eesti pinnavetes esinemise uuringu II etapi aruanne.

Uuringu "Euroopa Liidu prioriteetsete ainete nimekirja potentsiaalsete uute ainete esinemise uuring Eesti pinnaveekogudes" eesmärgiks oli Euroopa Liidu prioriteetsete ohtlike ainete nimekirja potentsiaalsete uute ainete ning muude veekeskkonnale ohtlike ainete esinemise uuring Eesti suuremate reoveepuhastite väljalaskude suublateks olevates pinnaveekogudes.

Prioriteetsete ohtlike ainete nimekiri on ära toodud vee raamdirektiivi lisas 10 (33 ainet), lisaks on lisas 8 loetletud muud olulised saasteained ja saasteainete rühmad. Need nimekirjad vaadatakse perioodiliselt üle ja vajadusel muudetakse. Ettepanekud uute ainete tunnistamiseks prioriteetsete ainete hulka kuuluvaks, prioriteetsete ainete kindlakstegemiseks ja vastavate keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamiseks koostab ja esitab Euroopa parlamendile ja nõukogule Euroopa Komisjon.

Käesoleval ajal on selliste ainete nimekirjas 18 ainet, millest ligi poole moodustavad erinevad biotsiidid, ülejäänud ainete puhul on tegu ravimite toimeainetega ja erinevate tööstuskemikaalidega. Nende ainete esinemise kohta puudub Eestis piisav ülevaade, olemas on üksikud uuringuandmed, mis annavad alust arvata, et mõni nendest ainetest võib esineda üle kehtestatud piirmäära. Selliste ainete esinemise kohta andmete kogumiseks tellis Keskkonnaministeerium Eesti Keskkonnauuringute Keskuselt vastava uuringu. Lisaks kaasati uuringusse rida aineid, mille esinemine meie pinnavetes on varasemate uuringute tulemusena tuvastatud, et täpsustada nende sisaldust vees. Nendest olulisemad on fenoolsed ühendid ja mõningad raskmetallid.

Proove koguti kokku 9 punktist üle Eesti - 5 punktis rannikumeres (Haapsalu, Pärnu, Kuressaare, Tallinna reoveepuhastite ja Järve biopuhasti suublatest) ning 4 punktis jõgedel (Emajõel Kavastu sadama piirkonnas, Tartu, Narva ja Keila reoveepuhastite suublates). Ohtlikud ained määrati nii pinnavees kui setetes.

Uuringu tulemused näitavad mitmete kontrollitud ainete esinemist pinnavees või setetes. Raskmetallidega oli kõige enam saastatud Kavastu piirkond. Ravimite toimeainetest 17β-östradiooli ja 17alfa-etünüülöstradiooli ei leitud üheski proovis, diklofenaki leiti ühest proovist, ibuprofeeni seevastu enamikus setteproovides (veeproovides puudus). Fenoole leiti pinnaveeproovides kõige enam Tallinna proovipunktis, setteproovides oli fenoolide sisaldus kõige suurem Kavastu seirepunktis.

 

Kokkuvõte kalastiku temaatikat puudutavast uuringu aruandes

4. Uuritavad ained  (lk 22-36)

4.17. Tsüaniidid (lk 35)

Tsüaniidide puhul eristatakse ühendites esinevat tsüaniidi ja vaba tsüaniidi (CNF). Vabaks tsüaniidiks loetakse vesinktsüaniid ja tsüaniidioon. Terminina "vaba tsüaniid" mõistetakse vesiniktsüaniidi / tsüaniidioone lahuses, (oleneb lahuse pH väärtusest millisele poole on tasakaal suunatud). Analüüsiks kasutatakse meetodeid, mille käigus ei haarata teisi tsüaniidikompleksi vorme, analüüsitakse vaid dissotsieeruvaid tsüniidikomplekse.

Tekkimine: Tsüaniidiühendeid sisaldavate materjalide mittetäielikul põlemisel

Oht veeorganismidele: Kalad ja veeselgrootud on eriti tundlikud tsüaniidimürgistuse suhtes,
veekeskkonna vaba tsüaniidi kontsentratsiooni vahemikus 5,0-7,2 Wg/l pärsib paljude kalaliikide paljunemist.

Kontsentratsioon 20-76 Wg/l põhjustab paljude liikide surma ning kontsentratsioonid, mis ületava 200 Wg/l kohta, on mürgised kõigile kalaliikidele. Selgrootutele on surmav mõju vaba tsüaniidi kontsentratsioonil 30-100 Wg/l kohta (kuigi kontsentratsioonid vahemikus 3-7 Wg/l on põhjustanud kirpvähilise Gammarus pulex surma).

Vetikad ja makrofüüdid taluvad palju suuremat vaba tsüaniidi kontsentratsiooni kui kalad ja selgrootud, ja ei ilmuta kahjulike mõjude teket 160 Wg/l kohta või rohkem. Veetaimi ei mõjuta tsüaniidi kontsentratsiooni, mis on surmav enamikule selgrootutele ning magevee ja mere kalaliikidele. Toksilisus on tõenäoliselt põhjustatud vesiniktsüaniidist, mis tekib tsüaniide sisaldavate materjalide lagunemisel.

Tsüaniidioon ise ei oma märkimisväärset mürgist toimet veekeskkonnale, mistõttu on oluline määrata just vesiniktsüaniidi kontsentratsiooni vees, mitte kogu tsüaniidi kontsentratsiooni.

4.18. Raskmetallid (lk 36-38)

Raskmetallidest määrati arseen, kaadmium, kroom, vask, nikkel, plii, tsink ICP-MS meetodil ning elavhõbe AAS külmauru meetodil.

Raskmetallide leidumine ja mõju keskkonnale (lk 38)

Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul aine organismi siseneb, kas metallilise - vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus. Veest omastab organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi.

Elavhõbe on ka aine, mis kontsentreerub toitumisahelas, seega võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur ning sellise kala söömine tervisele on väga kahjulik.

6. Tulemuste kokkuvõtted, võrdlused varasemate uuringutega ja järeldused (lk 50-59)

6.1. Raskmetallid (lk 50)

Varasemad uuringud: Võrreldes varasemate aastatega on raskmetallide sisaldused vees ning põhjasetetes samades uuringupunktides jäänud suhteliselt samale tasemele. 2011. a. uuringust joonistus siiski välja, et kuigi raskmetalle leidub veest üldiselt suhteliselt väikestes kontsentratsioonides ning settest tunduvalt rohkem, ei anna ainult nende kahe maatriksi analüüsimine siiski täielikku pilti raskmetallide ohtlikkuse kohta.

Elavhõbeda tulemused veeproovides olid nii 2011 kui ka 2012. a. alla määramispiiri (2010. a. ei analüüsitudki), setetes leidus Hg-d pooltel juhtudel üle määramispiiri (kõige rohkem Kavastus mõlemal aastal: 2011. a. 0,28 mg/kgKA, 2012. a. 0,50 mg/kgKA), oli Hg sisaldus kalades kõigis uuringupunktides üle EQS-is kehtestatud normi (20 μg/kg koe märgkaalu kohta).
Näiteks, Peipsi järves Emajõe suudmepiirkonnas (Kavastuga seotud punkt) oli Hg sisaldus ahvena maksas 98 μg/kg koe märgkaalu kohta ja lihases 102 μg/kg koe märgkaalu kohta.
Kõige suuremad Hg kontsentratsioonid leiti 2011. a. uuringus Lämmijärve ahvenate lihastest (283 μg/kg koe märgkaalu kohta). Käesoleval aastal Lämmijärvega seotud punkte ei analüüsitudki. (lk 51)

6.8. Ftalaadid (lk 54)

Ftalaate ei leitud ühestki veeproovist.

Põhjasetetest leiti ainult di(2-etüülheksüül)ftalaati (DEHP) Pärnu maikuu proovist (0,22 mg/kgKA) ning Kavastu I ringi proovist (0,18 mg/kgKA).

Varasemad uuringud:
2010. a. ftalaate ei analüüsitud.
2011. a. leiti DEHP Keila (0,19 μg/l), Järve Biopuhastuse (0,49 μg/l), Haapsalu (1,1 μg/l), Pärnu (0,63 μg/l) ning Tallinna (0,48 μg/l) suublate proovidest.
Põhjasetetest leiti DEHP Kavastu (0,08 μg/kgKA), Keila (0,14 μg/kgKA), Tartu (0,97 μg/kgKA) ning Kuressaare (0,059 μg/kgKA) proovidest.

Kaladest leiti 2011. a. DEHP ainult Pärnu lahe ahvena maksast, kuid väga kõrgetes kontsentratsioonides 7600 μg/kg. Ftalaatide omaduste põhjal ei peeta neid väga püsivateks ühenditeks, mis omakorda näitab selliste kõrgete kontsenratsioonide leidmisel elustikus pidevat ja väga suures koguses peale tulevat ohtliku aine hulka.

emkf-2014-2020-est-elh.jpg


Sündmused & Koolitused
ETKNRLP

31

1 2 3 4 5 6
7 8 9 10 11 12 13
14 15 16 17 18 19 20
21 22 23 24 25 26 27
28 29 30

1

2

3

4