Projekti täitmisel osalenud TÜ Eesti Mereinstituudi töötajad ja kraadiõppurid: Redik Eschbaum (vastutav täitja), Anu Albert, Kristiina Jürgens, Martin Kesler, Kalvi Hubel, Ulvi Piirisalu, Mehis Rohtla, Lauri Saks, Roland Svirgsden, Imre Taal, Aare Verliin, Markus Vetemaa, üliõpilased
Tartu 2012

Uurimistöö eesmärk oli koostada ülevaade Kõpu poolsaare ümbruse mereala kalastikust ja selle piirkonna kalanduslikust tähtsusest. Samuti oli ülesandeks analüüsida kirjeldatava ala kalastiku võimalikku ohustatust antropogeensete ja teiste tegurite poolt.

Kokkuvõttes tabati välitööde käigus Kõpu uurimisalalt 27 liiki. Lisaks võib esitatud arutluse põhjal tõestatuks pidada 32 ja tõenäoseks pidada vähemalt 35 liigi pidevat või juhuslikku esinemist. Aruandes esitatud kalastiku ülevaade annab kindlasti ettekujutuse Kõpu uurimisala tavalistest ja tüüpilisematest liikidest. Samuti võib seda kindlasti pidada ammendavaks looduskaitseliste otsuste tegemisel.

Uuringu aruande terviktekst on leitav SIIN.

Vastutav täitja juhtivteadur Peeter Nõges
Põhitäitjad: prof Jaak Jaagus, Tartu Ülikooli Geograafia osakond; dr Arvo Järvet, Tartu Ülikooli Geograafia osakond; prof Tiina Nõges, EMÜ, PKI; M.Sc. Alo Laas, EMÜ, PKI
Tartu 2012

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut on Keskkonnaministeeriumi tellimusel läbi viinud Eesti teadlaste poolt avaldatud teadusartiklite analüüsi ning nende põhjal koostanud ülevaate kliimamuutuste mõju ilmnemisest Eesti siseveekogudele, rannikumerele ja põhjaveele ning märgaladele "Kliimamuutuse mõju veeökosüsteemidele ning põhjaveele Eestis ja sellest tulenevad veeseireprogrammi võimalikud arengusuunad".

Ülevaates on esitatud ettepanekud keskkonnaseire programmide täiendamiseks, et võimalik oleks seiretulemuste alusel eristada kliimamuutuste ja inimtegevuse mõju veeökosüsteemide ja põhjavee seisundile.

Kokkuvõte

Surved veeökosüsteemidele (lk 8-9, 12-13)

Eestis on peamisteks inimmõjust tingitud veemajandusprobleemiks eutrofeerumine põllumajandusliku haju- ja punktkoormuse, setetest lähtuva sisekoormuse ning asulate veeheite toimel ja veereostus. Reoained võivad veekeskkonda sattuda prügilatest ja muudelt ohtlike ainetega reostunud aladelt. Lisasurveid põhjustavad veekogude füüsiline muutmine (maaparandus, kuivendus, paisud, veekogudest pinnase kaevandamine, laevateede süvendamine), olme ja tööstusveevõtt, maavarade kaevandamisega kaasnev veeheide, veetransport ja võõrliikide mõju.

Läänemere seisundit mõjutavad klimaatilistest teguritest kõige enam tuuled ja temperatuurimuutused. Tuultest sõltub veevahetus Taani väinades, veetase ja hoovused Eesti rannikumeres ning süvaveekerge. Külma poolaasta õhutemperatuurist sõltub jääkatte kestus ja ulatus ning vee segunemise sügavus. Jääkatte puudumisel suureneb oluliselt tuulest tingitud aju-pagu nähtuste amplituud, mille tagajärjel tugevneb talviste läänekaaretormide mõju Lääne-Eesti ja saarte randadele ning üleujutuse oht lääneranniku lahtedes. Temperatuuri tõus soojal poolaastal suurendab veesamba termilise kihistuse stabiilsust, mis soodustab tsüanobakterite ulatuslike õitsengute teket. Läänemere üldine soojenemine soodustab tulnukliikide levikut, millel võivad olla ettenägematud tagajärjed kogu ökosüsteemi struktuurile.

Soolsus on peamine elustikukoosluste suuremõõtmelist ruumilist muutlikkust määrav tegur Läänemeres. Soolsus kujuneb Põhjamerest soolase vee sissetungide ja jõgedest mageda vee äravoolu tulemusena, millest esimene on määratud tuulterežiimi, teine sademeterežiimi poolt. Kahekümnenda sajandi jooksul Läänemere soolsus kõikus märkimisväärselt, kuid soolsuses statistiliselt olulist trendi ei ilmnenud. Siiski ennustavad enimkasutatud kliimamudelid et 21. sajandi jooksul veetemperatuur Läänemere tõuseb, soolsus ja kihistumise stabiilsus aga vähenevad. Muutused tuule kiiruses on väikesed, kuid talviti ja kevaditi tuule puhangulisus kasvab Soome lahes. Neil muutustel võivad olla olulised tagajärjed Läänemere biogeokeemilistele protsessidele ja elustikule.

Läänemere elustik on äärmiselt tundlik survetegurite suhtes, kuna suur osa liikidest ei ole algselt riimvee liigid, vaid pärinevad kas ookeanist või mageveest. Seetõttu elavad nad Läänemeres oma füsioloogilise taluvuse piiril soolsuse suhtes. Palju on ka külmalembeseid liike, kelle termilise taluvuse tõttu paneb temperatuuri tõus proovile. Olukorras, kus üheaegselt soolsus langeb ja temperatuuri tõuseb, väheneb merelise päritoluga liikide keskkonnasobivus ja eelisolukorda satuvad mageveeliigid. See olukord võib soodustada ka tulnukliikide levikut.

Kui eutrofeerumine kiireneb suurenevast sademete hulgast tingitud väliskoormuse või anaeroobsete merepõhja alade laienemisest tingitud sisekoormuse tõttu, võib tulevikus oodata veeõitsengute intensiivistumist. Vee magestumise tagajärjena võib aheneda aerjalaliste levila, mis mõjutab räime ja kilu toidubaasi. Liivi lahe avaveeosas on suurenenud tulnukliigi Cercopagis pengoi arvukus, kes on tõusnud suviti olulisele kohale planktontoiduliste kalade toidus. Talvine ja varakevadine ilmastik mõjutab oluliselt varasuvise zooplanktonikoosluse arengut rannikumeres ja pehmete talvede järel on zooplanktonit rohkem. Läänemere põhjaelustik muutlikkust määravad eutrofeerumine ja kliima tegurid peaaegu võrdsetes osades. Kliimamuutus suurendab tõenäoliselt keskkonnasurve taimedele ja seda nii temperatuuristressi, fütoplanktoni ja niitvetikate vohamisest tingitud valgusolude halvenemise, kui ka tormisuse kasvust tingitud rannale heitmise või setete alla mattumise tõttu. Kliimast tingitud süvikute vee stagneerumine ja hapnikuta tsooni laienemine koos ülepüügiga on viinud olukorrani, kus Läänemere tursapopulatsioon võib hävida. Tursa toitumissurve vähenemine viis kilupopulatsiooni märgatava suurenemiseni.
Räimepopulatsiooni arengut on mõjutanud pigem toidubaasi halvenemine, kuna mitmete suuremõõtmeliste aerjalaliste arvukus langes koos soolsuse langusega olukorda raskendas veelgi toidukonkurents kiluga. Jääkatte vähenemine Läänemerel ohustab viigerhüljest, kes on põhjapoolsetest loivalistest kõige enam kliima poolt mõjutatud liik, kuna tema levik ja paljunemine on seotud jääoludega.

Värske ansambelsimulatsiooni kohaselt halveneb Läänemere vee kvaliteet tulevikus, kui toiteainekoormused jäävad praegusele tasemele. Hapnikurikka soolase vee sissetungide vähenemise tõttu laieneb hapnikupuudus põhjakihtides, mis suurendab toiteainete kontsentratsioone ja fütoplanktoni hulka mere pinnakihis. Vee läbipaistvus Läänemere keskosas väheneb kuni 1,5 m võrra. Simulatsioon näitas, et toiteainekoormuste vähendamisest seadusandluses etteantud tasemeni ei piisa vee kvaliteedi parandamiseks selle sajandi lõpuks.
Kliimamuutuse mõju on suurem, kui toiteainekoormuste vähenemisest saadav efekt, mistõttu vee läbipaistvus väheneb jätkuvalt. Kui õnnestub ellu viia suuremad, Läänemere Tegevuskavas ette nähtud koormuse vähendamise meetmed, paraneb Läänemere vee kvaliteet selle sajandi lõpuks ja vee läbipaistvus Läänemere keskosas kasvab kuni 1 m võrra. Halvima stsenaariumi järgi väheneb oluliselt hapniku tase Läänemere põhjas, suureneb toiteainete kontsentratsioon ja intensiivistuvad veeõitsengud. Soojal poolaastal väheneb Secchi ketta nähtavus Läänemere kaguosas enam kui 2,5 meetri võrra.

Järvedel on kliimamuutuse seisukohast kahetine roll. Emiteerides kasvuhoonegaase mõjutavad järved aktiivselt kliimat, teisalt on järved, nii nagu muudki ökosüsteemid, tundlikud klimaatiliste tegurite, eelkõige temperatuuri ja sademete muutuste suhtes. Järvedes lühendab kliima soojenemine jääkatte kestust, tõstab veetemperatuuri ja tugevdab termilist kihistumist. Sademetehulga suurenemine tõstab järvede veetaset ning valglast lähtuvat toiteainetekoormust. Eri tüüpi järved reageerivad klimaatilistele teguritele erinevalt.
Fenoloogiliste vaatluste järgi on jääminek ja suurvee kõrgseis nihkunud varasemaks, veekogude jäätumine aga hilisemaks. Muutused järvede hüdroloogiliste faaside saabumisaegades on väiksemad kui jõgedes, mis näitab seisuveekogude suuremat inertsust kliimamuutuse suhtes. Regionaalsed kliimamudelid prognoosivad sajandi lõpuks nii õhu- kui veetemperatuuri tõusu ja Põhja-Euroopa järvede jääkatte kestuse vähenemist 1–2 kuu võrra. Jääkatte lühenemise ja veetemperatuuri tõusuga tugevneb veesamba termiline kihistus ja pikeneb kihistunud perioodi pikkus.

Varasema jäämineku tõttu nihkub varasemaks ka füto- ja zooplanktoni areng. Sagenevate sulailmade tõttu jäävad järved talviti vähem ummuksisse ja kalade talvise suremise oht madalates järvedes tõenäoliselt väheneb. Pikenev stagnatsiooniperiood halvendab põhjakihtide hapnikuga varustatust ja hapnikuta tsoon võib laieneda suuremale põhjaalale soodustades fosfori leket setetest. Kõrgem temperatuur, stabiilsem termiline kihistumine ja parem fosfori kättesaadavus võivad soodustada sinivetikaõitsenguid. Kestva kihistumise olukorras võib vee pindmine kiht toiteainetest ka vaesuda, mis lükkab veeõitsengu tekke sügisese vee segunemise perioodile. Koos veeõitsengute sagenemisega soojemas kliimas võivad sageneda kalade suvised massilised hukkumised hapnikukontsentratsioonide suurte ööpäevaste kõikumiste ja aluselises keskkonnas moodustuva ammoniaagi tagajärjel.
Sademetehulga suurenemisega kasvab valglalt lähtuv toiteainete koormus järvedele, mis suurendab bioproduktsiooni ja settimiskiirust, kuid ainete kontsentratsioonid võivad veerohkuse tingimustes lahjeneda. Seega võib kliimamuutus nii tugevdada kui nõrgendada eutrofeerumise ilminguid ja töötada vastu järvede seisundi parandamise meetmetele või neid toetada.

Eesti suurjärvede ökosüsteemid on tundlikud temperatuuritõusu ja veetasememuutuste suhtes. Peipsis, mille elustikku kuulub mitmeid põhjapoolsema levikuga liike, on muutused veetemperatuuris esmaseks ja juhtivaks kliimateguriks ökosüsteemis. Suurenenud troofsuse tingimustes kaasnevad kõrge suvise veetemperatuuriga Peipsis ulatuslikud veeõitsengud ja kalade suremine. Peipsi kalakoosluses on toimunud oluline nihe puhta- ja külmaveelistelt kaladelt (rääbis, siig, luts) koha ja latika domineerimise suunas, kes eelistavad kõrge toitelisusega, sooja ja sogast vett. Tindi ja rääbisevarude muutusi on mõjutanud kliima soojenemisest tingitud muutused nende liikide kudemistingimustes. Sademete hulga muutused mõjutavad valgalt lähtuvaid ainekoormusi ning meie suurjärvede veetaset suures ulatuses. Veetase mõjutab otseselt veesamba valgustatus ja ainevahetust põhjasetetega ning nende kaudu fütoplanktoni kasvu. Madalas Võrtsjärves, kus veetaseme muutumise amplituud ületab järve keskmist sügavust põhjustades kuni kolmekordset veemahu ja kuni 2,4-kordset keskmise sügavuse muutumist, on selle mõju järve ökosüsteemile valdav. Võrtsjärve võib tema kõrge kliimatundlikkuse ja pikkade vaatlusridade tõttu pidada üheks kliima mõju uuringute näidisobjektiks, mille loodusliku veerežiimi säilitamine on üheks kliima mõju seire eelduseks. 

Teostaja: Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus
Tallinn 2009

Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna tellimusel viis Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus läbi projekti "Räime- ja kilutoodete arenguvõimaluste uuring" ning koostas projekti raames perioodil jaanuar 2008 kuni juuni 2009 ülevaate kalandustoodete turutrendidest.

Töö eesmärk oli anda ülevaade kala- ja kalandustoodete turutrendidest.

Kalandustoodete turutrendide alusel on võimalik:
1) langetada valikuid uute toodete ja tehnoloogiate investeeringute optimaalsusest,
2) anda esmane hinnang ettevõtte praeguse toodangu vastavusele uutele turgudele sisenemiseks,
3) hinnata räime- ja kilutoodete konkurentsivõimet võrreldes teistest kalaliikidest valmistatud toodetega.

Uuringu andmed on kogutud erialamesside ja -konverentside külastustest, potentsiaalsete sihtturgude poodide külastustest ning spetsialistide intervjuudest. 

KOKKUVÕTE

* Räime ja kilu arengupotentsiaali projetseerimisel on positiivseks noodiks messidel esindatud anšoovise, sardiini ja heeringa kalakäitlemisettevõtete ja turustajate märkimisväärne ja stabiilne esindatus. Viimane asjaolu annab tunnistust, et tumedama lihaga, väiksematel ja rasvastel kaladel on nõudlust.

* Kalatoodete tarbimist kasvatavad erinevates riikides läbiviidavad kalasöömise populariseerimise kampaaniad.

* Piirkondades, mis asuvad mere, jõgede või järvede vahetus läheduses, on poodides tunduvalt laiem valik kalatooteid kui keskmaal.

* Tugeva kalatoodete tarbimise traditsioonidega maades on populaarsemad võimalikult värsked ja väiksema eeltöötlusega kalatooted, sest tarbijatel on kogemus nendest toitude valmistamisel.

* Vahemeremaades ja Lõuna-Euroopas eelistavad tarbijad värsket kala ja jahutatud kalatooteid. Poodides on palju nn jäälette ja kalatooted on minimaalselt töödeldud. Pakendid on suhteliselt tagasihoidlikud, kilepakend ja etikett infoga kala liigi, püügiaja ja säilimisaja kohta.

* Kesk-Euroopas on suuremad tarbijagrupid Prantsusmaa ja Saksamaa. Prantsusmaal eelistatakse jahutatud kalatooteid. Saksamaal ostetakse palju kalatooteid külmutatult. Nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal on toote pakendil väga suur rõhk. Pakend peab tingimata olema eksklusiivne, ka siis, kui sees on igapäevane ja lihtne toode.

* Põhja-Euroopas eelistatakse samuti jahutatud kala, mis on fileeritud või tükeldatud koduseks toiduvalmistamiseks sobivasse vormi. Jäälettide osakaal on vähenemas ja eelistatakse osta juba valmis portsjontooteid iseteeninduslettidest. Pakendite osas on hetkel domineerimas kilepakendid ja vaakumpakendamine, kuid võrreldes Lõuna-Euroopa ja Vahemeremaadega on pakenditel rohkem kujunduselemente.

* Üle 50aastased tarbivad kõige rohkem kalatooteid ja tuleviku kasvupotentsiaal on selles tarbijagrupis kõige suurem.

* Kala ja kalatoodete müügikohad on spetsiaalsed kalapoed, supermarketid ja säästupoed.

* Kalapoodide kliente on olenevalt riigist 5-10% kõikidest kalatarbijatest ja kalapoodidest ostetakse värsket kala ning kallimaid tooteid.

* Supermarketites sooritavad oma igapäevased ostud kõrgem ja keskklass. Supermarketist ostetud kaup peab olema juba tükeldatud, pakendatud ja soovitavalt ka töödeldud, et tarbija saaks minimaalse vaevaga maksimaalse kalanaudingu osaliseks.

* Säästupoodides teevad sisseoste madalama sissetulekuga tarbijad, kes ei osta aga mitte madalamat hinda, vaid suurima allahindlusega toodet. Säästupoodide ostjaskonnast 74,4% valivad kaupa tuntud kaubamärgi järgi, 13,3% eelistavad poeketi oma kaubamärki ja 12,3% säästuostlejatest valivad kõige odavama toote.

* HoReCa sektoris eelistatakse kalatooteid, millel on küllaltki pikk realiseerimisaeg. Seega on siin populaarsed kõikvõimalikud külmutatud kalatooted.

* HoReCa sektoris on kalatoodete sortiment väga kitsas ning uutel toodetel on lihtne leida oma turuosa.

* Keskkonnasertifikaatide tuntus on Euroopa tarbijate hulgas seni veel madal. Tootjad peavad ise tegelema täiendava turundamisega. Survegrupiks on pigem jaemüügiketid, kes nõuavad oma tarnijatelt keskkonnasertifikaatide omamist.

* Värske kala, kalafilee ja tükeldatud kala tootegrupi aitab uuele elule värskete kalade, kalafileede ja kalapalade tootjapoolne lisaväärtuse andmine.

* Soolatud, maitsestatud ja/või marineeritud kalatoodetega turul püsimiseks ja müügi säilitamiseks on vaja senisest rohkem panustada pakendisse ja selle kujundusse.

* Konserveeritud toodetel on lähitulevikus olemas madalama sissetulekuga tarbijagrupid, kuid alternatiivsete  pakkemeetodite ja materjalide kiire areng on tõsiseks väljakutseks metalltaaras toodete säilimisele.

* Kala sisaldavate valmistoitude grupp on segment, mille arengusse investeeritud raha hakkab kõige kiiremini kasumit teenima.

Vastutav täitja Mart Kangur
Töö täitjad olid Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kalandusuuringute sektori töötajad: teadur bioloogiakandidaat Mart Kangur, assistent Mari-Liis Viilmann, tehnik-autojuht Rein Luht
Tallinn 2002

Uuringu eesmärgiks oli Läänemaa olulisemate siseveekogude ja rannikumere kalavarude seisundi, viimaste kalakasvatuslikul ja muul viisil (potentsiaalsete kudealade olukorra ja neile juurdepääsu parandamine, püügi reguleerimine) täiendamise võimaluste väljaselgitamine ja kunagise seisundi taastamise võimalused.
2001. aastal tehtud uuringud on I etapp pikemale perioodile kavandatud uurimistöödest.

Uuringu aruande terviktekst on leitav SIIN.

KOKKUVÕTE JA SOOVITUSED

1. Eesti loodeosa jõed (Veskijõgi, Nõva ja Riguldi jõgi) on kalavaesed, kuid sobivad kudemiseks meriforellile, jõesilmule ja Riguldi ka vimmale. Forelli asurkonnad on praegu kõigis kolmes väga nõrgad, jõesilmu tõuseb Nõva ja Riguldi jõkke (koos Höbringi ojaga) püügiks piisaval hulgal.
Püügivõimalus silmutorbikutega võiks 2003. aastal jääda 2002. aasta tasemele - kummaski 50 torbikut. Voolusängi muutmised ei ole soovitavad. Vajalikuks võib osutuda suudmete parem avamine.
Kõigisse jõgedesse tuleks asustada meriforelli noorjärke: Veskijõkke 2000 1a või 4000 0+, Nõva jõkke 5000 1a või 10 000 0+, Riguldi jõkke 3000 1a või 5000 0+ meriforelli. Kalad tuleks hankida Õngu Noorkalakasvandusest.

2. Läänemaa loodeosa jäänukjärvedest on Lepaauk, Pikkane järv suhteliselt kalavaesed. Kasutusviis - harrastuspüük. Kalarikkamad on Sutlepa meri ja Karjatsimeri. Peamine kasutusviis - harrastuspüük. Sutlepa merel võib talvel lubada jääalust püüki võrkudega silmasammuga alates 45 mm. Võrkude arv 10. Kalade kudemisvõimaluste parandamiseks Möldrimeres on tõenäoliselt vajalik järve merega ühendava kraavi puhastamine.

3. Ohustatud liigiks Läänemaa rannikumeres on merisiig, soovitav on kalakasvatuslik taastootmine. Asustusmaht kuni 100 000 samasuvist. Merisiia kasvatamiseks Läänemaal võimalused puuduvad. Kui õnnestub kohapealt koguda siiamarja, tuleks selle inkubeerimiseks ja vastsete järelkasvatamiseks sõlmida leping Härjanurme Kalataluga. Asustamiseks tuleb valida laht (lahed), kus eeldused siia asurkonna taastumiseks on parimad. Selle selgitamiseks on vajalikud uuringud.

4. Soovitav on 2001. aastal alustatud kalastuslikke uuringuid jätkata.