Allikas: Keskkonnateabe Keskus
Tallinn 2012
E-raamat "Eesti keskkonnaseire 2011" on Keskkonnateabe Keskuse poolt koostatav iga-aastane riikliku keskkonnaseire tulemuste ülevaade, mis ilmub vaid elektroonilisel kujul. Igal neljandal aastal annab Keskkonnateabe Keskus riikliku keskkonnaseire ülevaate välja ka paberkandjal – see ülevaade keskendub 4-aastasele perioodile väljaannete ilmumise vahel ning on põhjalikum ja analüüsivam kui iga-aastane väljaanne.
Lühiülevaade kalastikku käsitlevatest teemadest
JÕGEDE HÜDROKEEMILINE SEIRE (lk 38)
ÜLDHINNANG
Jõgede seisundi hindamisel võetakse aluseks keskkonnaministri 28. juuli 2009. aasta määrus nr 44 "Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord". Kokku toimus jõgede hüdrokeemiline seire 69 seirelõigul.
Peamiste keemiliste näitajate (O2%, BHT5, NH4, Nüld, Püld) põhjal kuulus vee üldseisund "heasse" kuni "väga heasse" veekvaliteedi klassi 69 vaatluse all olnud seirelävendist 61. Viimastel aastatel ei ole jõgede veekvaliteet oluliselt halvenenud. Probleemseimaks näitajaks osutus sarnaselt varasematele aastatele üldlämmastiku sisaldus, mille alusel kuulus "väga halba" või "halba" veeklassi kolm ning "kesisesse" klassi 69 seirelävendist 15.
Jõgede vee hapnikusisaldus oli "väga halb" kuni "kesine" viies seirelävendis. Üldfosfori sisalduse järgi kuulus kahe lävendi veekvaliteet klassi "väga halb" kuni "halb" ning nelja lävendi veekvaliteet klassi "kesine". Bioloogilise hapnikutarbe ja ammooniumisisalduse järgi kuulusid seirelävendid valdavalt "heasse" ja "väga heasse" veeklassi. Ammooniumisisalduse alusel kuulus "halba" klassi ühe seirelävendi veekvaliteet.
Kalamajandusliku tähtsusega jõgede veekvaliteedi hindamise järgi vastasid 2011. aastal kõikide näitajate osas kogu aasta vältel lõheliste elupaikadeks vajalikule veekvaliteedile kuue jõe lävendid (Võhandu-Kärgula lävendis, Väike-Emajõe Pikasilla lävendis, Õhne jõe mõlemas lävendis, Saarjões ja Reiu jões).
Ohtlike ainetega Eesti jõgedes probleeme ei ole. Raskmetallide sisaldus on enamikus Eesti jõgedes madal, jäädes kas allapoole analüüsimeetodi määramispiiri või siis selle piirimaile. Naftasaaduste sisaldused jäävad üldjuhul laborite määramispiiridest allapoole, küll on aga lubatud normidest kõrgemad fenoolide sisaldused.
JÕGEDE HÜDROBIOLOOGILINE SEIRE (lk 40)
ÜLDHINNANG
2011. aastal olid vaatluse all peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal asuvad veekogumid ning Peipsi alamvesikonna veekogumid. Lisaks vaadeldi ka mõningaid Eesti teistes piirkondades paiknevaid jõelõike. Kokku toimus seire 45 jõe ligikaudu 70 seirelõigus. Lisaks teostati kalastiku ja põhjaloomastiku seireuuringuid nendes veekogumites, mis olid plaanis 2010. aastal, kuid kus nimetatud aastal jäid vastavad tööd kõrge veeseisu tõttu tegemata.
Enamiku jõgede ökoloogiline seisund on "hea" kuni "kesine". "Kesine" oli enamiku Hiiumaa jõgede seisund. Hüdrobioloogiliste näitajate poolest osutus "halvaks" Kavilda jõe ja Leie peakraavi vee seisund.
2010. ja 2011. aastal Eesti Loodushoiu Keskuse eestvedamisel LIFE+ programmi projekti "Happyfish" raames toimunud Emajõe vanajõgede seire tulemuste põhjal võib öelda, et süvendatud vanajõgedes on kalastiku liigirikkus ja saagikus suurenenud. Süvendatud suudmetega vanajõgedes on suurenenud kaitsealuse liigi – tõugja arvukus. Vanajõgede suudmete süvendamine võimaldab vältida suudmeosade kuivalejäämist madala veeseisu korral, andes kaladele võimaluse vanajõgedest lahkuda.
TÄHELEPANU VÄÄRIVAD FAKTID
• Kalastikunäitajate poolest oli enamiku seirelävendite seisund "väga hea" kuni "hea". Jõelõikudes, kus kalastikunäitajad viitasid "kesisele" seisundile, mõjutasid kalastikku paisud.
VÕRTSJÄRVE HÜDROKEEMILINE JA HÜDROBIOLOOGILINE SEIRE (lk 43)
ÜLDHINNANG
Võrtsjärve veetase oli 2011. aastal paljuaastasest keskmisest madalam. Mitu aastat püsinud kõrge veetase on järve ökoloogilisele seisundile positiivselt mõjunud. Siiski tuleb lähtuvalt keskkonnaministri 28. juuli 2009. a määrusest nr 44 (Pinnaveekogumite…, 2009) pidada Võrtsjärve ökoloogilist seisundit jätkuvalt "kesiseks". Bioloogilistest kvaliteedielementidest langesid vähemalt "hea" kvaliteediklassi piiridesse ränivetikate arvukus ja litoraali suurselgrootud, "kesise" piiridesse Chl-a ja suurtaimestik. Huumusainete sisalduse tõusust põhjustatud vee tumeduse kasv ei avaldanud seireaastal järvevee läbipaistvusele nii suurt mõju kui varasematel aastatel.
Erinevate veekvaliteeti iseloomustavate parameetrite näitajad on väga tugevalt mõjutatud järve veetaseme kõikumisest, seetõttu on raske hinnata otseselt inimmõjust tingitud muutusi.
Vee füüsikalis-keemilistest näitajatest langes pH "kesisesse" kvaliteediklassi, läbipaistvus oli "hea" ning Püld ja Nüld sisaldused näitasid "väga head" seisundit. Kuna viimased on näidanud häid tulemusi juba mitmel järjestikusel aastal, siis loob see head eeldused järve seisundi paranemiseks.
Viimastel aastatel on järves paranenud ka hapnikutingimused. 2011. aasta teise poole madala veeseisu juures oli biokeemiline hapnikutarve väike, samuti saprobakterite arvukus, järve põhja- ja idaosas on aga märgata tähk-vesikuuse taandumist – kõik nimetatud ilmingud viitavad järve seisundi paranemisele.
TÄHELEPANU VÄÄRIVAD FAKTID
• 2010/2011. aasta talvel ei tekkinud järves pika jääaluse perioodi jooksul tänu kõrgele veeseisule märkimisväärset hapnikupuudust.
• Tavapärasest vähem esines bentosetoidulisi kalu (eriti angerjat), mistõttu võib arvata, et kalade toitumissurve põhjaloomadele võis olla väiksem kui eelnenud aastatel.
NARVA VEEHOIDLA HÜDROKEEMILINE JA HÜRDOBIOLOOGILINE SEIRE (lk 48)
ÜLDHINNANG
Narva veehoidla ökoloogilist potentsiaali ei saa üheselt hinnata, sest tegemist on tehisveekoguga, kus kord aastas seiratakse väheseid näitajaid. Perioodil 2000–2011 püsis Narva veehoidla seisund hüdrokeemiliste näitajate alusel stabiilsena. Vaatlusperioodil ei muutunud eriti ka vee aluselisus.
2011. aastal mõõdetud sulfaat- ja kloriidiooni sisaldused olid võrreldavad eelnenud aasta tulemustega. Fütoplanktoni ja sinivetikate biomass ning klorofüll-a sisaldus, samuti vetikaliikide arv loendusproovis oli veehoidlas mõõdukalt eutroofsel tasemel.
Olulisemaks Narva veehoidla veekvaliteedi mõjutajaks on Pljussa jõgi, mille suudmes asuva seirejaama mitmed näitajad (Si, Fe, Na) on kõrgemad kui teiste seirejaamade näitajad. Pljussa jõe kvaliteedi oluliseks mõjutajaks on Slantsõ keemiatööstusest pärit reostus.
TÄHELEPANU VÄÄRIVAD FAKTID
• Erakordselt vähe oli Narva veehoidlas zooplanktonit. Zooplanktonis domineerisid eutroofset vett iseloomustavad väikesekaalulised zooplankterid, mis viitab kalade tugevale toitumissurvele.
• Põhjalikumalt tuleks uurida Narva veehoidla kalastikku, kuna kalakooslusel on oluline mõju ökosüsteemi teistele komponentidele.
VÄIKEJÄRVEDE SEIRE (lk 50)
ÜLDHINNANG
Väikejärvede seire raames uuriti 2011. aastal 29 väikejärve seisundit. Kalastikku uuriti 17 järves. Veetase järvedes oli väga erinev, sealjuures suurimad veetaseme kõikumised olid rannajärvedes. Veepoliitika raamdirektiivi nõuete järgi oli enamiku järvede ökoloogiline seisund seireaastal "hea".
Suurem sademete hulk ja madalam temperatuur tingisid lämmastiku- ja fosforivaru ühtlasema tarbimise ning sellest tulenevalt ka järvede stabiilsema ökoloogilise seisundi võrreldes eelmise aastaga. Vee läbipaistvus kevadel oli pikaajalisest keskmisest väiksem ning suvel suurem. Vee abiootilistest näitajatest oli peamiseks veekvaliteeti halvendavaks näitajaks üldfosfori (Püld) sisaldus ja vee läbipaistvus.
Fütoplanktoni hinnangute järgi oli enamiku järvede seisund "hea" kuni "väga hea". Kuue järve (Viitna Pikkjärv, Jõemõisa, Kaiavere, Kaiu, Koosa ja Otepää Valgjärve) fütoplanktoni näitajad olid "kesised".
Koorikloomade domineerimine zooplanktonis näitab "head" või "väga head" seisundit. Võrreldes varasemate andmetega on "heas" seisus olevate järvede koorikloomade liigiline koosseis püsinud suhteliselt stabiilsena. Enamikus järvedes domineerisid peamiselt keriloomad, mis on "kesise" ja halvema seisundi näitaja.
Suurtaimede järgi oli enamiku järvede seisund varasemaga võrreldes endine. Seisund paranes ühel (Raigastvere järv) ja halvenes ühel (Soitsjärv) puhul. Muutusi järvede suurtaimede liigilises koosseisus võib seletada järvede loodusliku arenguga või aastatevahelise muutlikkusega. Suurselgrootute järgi osutus enamiku järvede seisund "väga heaks" või "heaks". Vaid Raigastvere järve seisundit võis pidada "kesiseks". Mitme järve (Elistvere, Kaiavere, Kaiu, Kooru, Lõõdla, Nõuni, Valgjärve, Vagula) seisund varasemaga võrreldes paranes. Endla, Kaarepere Pikkjärve, Lahepera ja Raigastvere seisund halvenes. Halvenemise põhjused olid siiski pigem looduslikud. Dominantidest olid sagedamad surusääsklaste (Chironomidae), vesilestade (Hydrachnidia) ja tiigipäeviku (Cloeon dipterum) vastsed.
Siiglasi 2011. aastal uuritud veekogudest ei leitud, ahven oli ülekaalus Kalli, Koosa ja Lõõdla järves. Kõigis teistes järvedes, eriti Jõksi järves, olid ülekaalus karpkalalased. Liigirikkamateks järvedeks olid Peipsi järvega seotud järved, kust leiti tõugjat, rünti ja säinast, kes väikejärvedes teostatud katsepüükides on üldiselt olnud haruldased liigid.
RANNIKUMERE SEIRE (lk 57)
Rannikumere seire alamprogramm hõlmab viit peamist allprogrammi:
• rannikumere seire;
• ohtlike ainete seire;
• mererannikute seire;
• rannikumere kaugseire.
OHTLIKUD AINED
Ohtlike ainete ruumilis-ajaliste muutuste hindamiseks Eestit ümbritseval merealal kasutatakse rahvusvahelises HELCOM COMBINE programmis ettenähtud bioindikatsiooni meetodit, kus indikaatororganismideks on valitud kalad – räim ja ahven. Tulemusi räime kohta kasutatakse eeskätt ohtlike ainete pikaajaliste muutuste iseloomustamiseks. Ahvena proovid kogutakse eesmärgiga iseloomustada ohtlike ainete ruumilist jaotust Eesti rannikumeres. Uuringute eesmärgiks on iseloomustada ohtlike ainete sisaldust kõigis Eesti rannikumeres piiritletud pinnaveekogumikes.
OHTLIKE AINETE SEIRE RANNIKUMERES (lk 60)
ÜLDHINNANG
Raskmetallide ja orgaaniliste saasteainete sisaldust räime ja ahvena organismides analüüsiti Soome lahe ida- ja lääneosa, Liivi lahe, Narva-Kunda lahe, Pakri lahe, Hiiu madala ja Pärnu lahe rannikuveest.
Praktiliselt kõigi uuritud raskmetallide kontsentratsioonid on viimastel aastatel olnud madalamad kui 1990. aastatel ja saadud tulemused on võrreldavad Rootsi seireprogrammis mõõdetud keskmiste tulemustega. Alates 2003. aastast võib siiski täheldada kaadmiumi, vase ja tsingi kontsentratsiooni tõusu räimedes. Orgaaniliste saasteainete (HCH, DDT, PCB, HCB) sisaldus räime ja ahvena lihastes oli 2011. aastal üldiselt madal ning võrreldav viimaste aastate keskmisega.
2010. aastal toimus rannakalurite toitumisuuring, mille eesmärgiks oli hinnangu andmine kaladest ja kalatoodetest saadavate polüklooritud dibenso-para-dioksiinide (PCDD), polüklooritud dibensofuraanide (PCDF) ning dioksiinitaoliste polüklooritud bifenüülide (DL-PCB) taseme kohta rannakaluritel. Uuringust selgus, et dioksiinisisaldus sõltub väga palju kala liigist, vanusest, suurusest ja teistest bioloogilistest parameetritest, samuti tarbitava kala rasvasisaldusest.
TÄHELEPANU VÄÄRIVAD FAKTID
• 2011. aasta keskmiste näitajate alusel on tsingi kontsentratsiooni kasv peatunud, kuid vase ja kaadmiumi puhul esinevad siiski üksikud kõrged sisaldused.
• 2011. aastal täiendavalt määratud 10 keemilisest ühendist ületasid meetodi määramispiiri kõigis proovides viis ühendit (heptakloorepoksiid, pentaklorobenseen, isodriin, endosulfaan ja heksaklorobutadieen). Heptakloori ja endriini sisaldus ületas meetodi määramispiiri vaid ühes räime proovis. Ilmselt oleks vaja kriitiliselt üle vaadata täiendavalt määratavate ühendite nimekiri.
• Elavhõbedasisaldus ei ületanud üheski proovis HELCOMi piirväärtust (2 mg/kg märgmassi kohta). Sarnaselt teiste Läänemere riikidega ületas elavhõbeda kontsentratsioon Eesti rannikumere organismides veepoliitika raamdirektiivi normi (20 μg/kg märgkaalu kohta) ligi kolmekordselt.
• HCH, DDT, PCB, HCB sisaldust võis hinnata suhteliselt kõrgeks Väikeses väinas ja Kassari-Õunaku lahes. Lisaks oli HCB kontsentratsioon kõrgem ka Haapsalu ja Pakri lahes ning PCB sisaldus Väinameres.
• Rannakalurite toitumisuuringu tulemuste põhjal tarbivad rannakalurid dioksiine ja dioksiinilaadseid PCB-sid üle lubatava nädalase piirnormi.
