Allikas: Tartu Ülikooli teadusuudised, Piret Pappel
27.12.2012

Mida on viigerhülgel eluks vaja? Rohkelt kala ja natuke limuseid kõhutäiteks. Külmi talvi ning rikkalikult rüsijääd, kuhu emased saaksid kaevata poegimiskoopad.

Isegi kui toitu leidub, siis üha soojemaks muutuvad talved võivad viigrid välja suretada.

Loe edasi

Riigikontroll viis läbi auditi "Peipsi järve seisundi parandamise meetmete tulemuslikkus" uurimaks, kas riigile on teada Peipsi järve seisundit mõjutavad saasteallikad ning kas järve kaitseks rakendatud meetmed on aidanud kaasa reostuskoormuse vähendamisele ning tagavad aastaks 2015 Peipsi järve hea seisundi.

Auditi olulisus

Peipsi järv on Euroopa suuruselt neljas järv ning Euroopa Liidu suurim piiriveekogu. Järv on oluline mageveevaru ning tähtis ka kalavarude, puhkealade, veeteede pärast, samuti on see elupaigaks paljudele liikidele ja rändealaks lindudele.

Möödunud aastakümnetel on järve seisund oluliselt halvenenud: Peipsi Suurjärv vastab viimastel andmetel seisundiklassile "kesine", kuid Lämmijärv ja Pihkva järv mõlemad seisundiklassile "halb". Peipsi järve seisundit mõjutab valgla Eesti ja Venemaa poolel elava ligikaudu 1 miljoni inimese tegevus nii olmes, põllumajanduses, maavarade kaevandamisel, metsade majandamisel kui ka muus majandustegevuses. Peamiseks probleemiks on järve eutrofeerumine ehk toitainetega, eriti fosfori- ja lämmastikuühenditega rikastumine, mis põhjustab muutusi järve ökosüsteemis, kalavarude vähenemise, vee kvaliteedi halvenemise ning kriitilistel juhtudel sinivetikate vohamise, millest tingitud vetikamürgid ohustavad nii vee-elustikku kui ka suplejate tervist. Auditi ajend tuleneb koostöökokkuleppest, mille Eesti Riigikontroll ja Venemaa Föderatsiooni Kontrollikoda sõlmisid 2010. aastal ning mille kohaselt auditeerivad mõlemad riigid Peipsi järve seisundi mõjutajaid oma riigis.

Peamised tulemused ja järeldused

Riigikontrolli hinnangul ei taga Eesti riigi praegune tegevus Peipsi järve reostuskoormuse vähendamist ulatuses, mis aitaks saavutada Euroopa Liidu nõuete kohase järve hea seisundi 2015. ega järgmiseks tähtajaks, s.o 2021. aastaks. Selle peamisteks põhjusteks on, et reostuskoormuse vähendamisel pööratakse punktreostusallikate likvideerimise kõrval liiga vähe tähelepanu põllumajanduslikule hajureostusele, mis moodustab Eesti poolel olulisima osa inimtekkelisest reostuskoormusest. Samuti tuleks muuta Eesti ja Venemaa koostöö järve seisundi parandamisel tulemuslikumaks.

Riigikontrolli peamised tähelepanekud on järgmised:

■ Viimase kümne aasta jooksul on toitainete sisaldus Peipsi järves tervikuna püsinud stabiilne. Samas näitab veeseire Eesti poole valglas reostuse pidevat suurenemist, seega pole Eestis edasiminekut Peipsi puhtuse tagamisel toimunud. Rakendatud abinõude mõju veeseisundi parandamisele ei osata veel piisavalt täpselt hinnata.

■ 68% fosfori ja 90% lämmastiku inimtekkelisest reostuskoormusest pärineb Peipsi järve Eesti-poolsel valglal põllumajanduslikust hajureostusest. Ülejäänud inimtegevusest põhjustatud reostusallikate osakaal on oluliselt väiksem. Samas ei ole praegu kavandatud ja rakendatud veekaitsemeetmetes seda proportsiooni arvesse võetud ning riik on kulutanud proportsionaalselt suurima osa rahast punktreostuse vähendamiseks. Põllumajandusest tuleva hajureostuse piiramise meetmed on leebed ning ka järelevalve ei kontrolli hajureostust piisavalt.

■ Riigi veemajanduslikud investeeringud on suures ulatuses läinud reoveepuhastite ja kanalisatsioonitrasside väljaehitamisse ning see on fosforikoormuse vähendamiseks oluline. Samas tuleneb vaid viiendik Peipsi inimtekkelisest fosforireostusest asulate reoveest. Lisaks ilmnes auditis hulk juhtusid, kus suurpuhastite efektiivsus pole vaatamata investeeringutele paranenud ning probleeme on ka väikepuhastite töökorras hoidmisega.

■ Keskkonnaministeerium on küll Peipsi järve hea seisundi saavutamiseks välja töötanud veemajanduskava, kuid selle tegevuste täitmise koordineerimine on nõrk. Riigil puudub ülevaade kõigist Peipsi vesikonnas praegu ellu viidavatest ning vee seisundit mõjutavatest tegevustest. Veemajanduskavas ei ole põhjalikumalt käsitletud põllumajandusest tuleneva reostuse vähendamise meetmeid ning ei ole teada, kuivõrd maaelu arengukava keskkonnakaitsega seotud meetmed veekaitsele kaasa aitavad. Põllumajandusministeeriumiga ei tehta reostusvaldkonnas ka piisavalt koostööd. Samuti ei tea riik, milline mõju on olnud seni ellu viidud (sh ka riigi rahastatud) tegevustel ja kas kavandatud tegevused aitavad kaasa eesmärkide saavutamisele, kuna nende tulemuslikkust pole hinnatud.

■ Riiklik keskkonnaseire võimaldab hinnata Peipsi järve seisundit ja selle muutusi, kuid see ei vasta veel täiel määral ELi veepoliitika raamdirektiivi nõuetele. Seire- ja uurimisandmete põhjal arvutatakse Peipsi reostusallikate osatähtsus, kuid andmete vähesus ei võimalda veel piisava täpsusega seda hinnata. Seetõttu on keeruline kavandada reostuskoormuse vähendamiseks tõhusaid abinõusid ning hinnata nende rakendamise tulemuslikkust ja mõju järve seisundile.

■ Kuna 2/3 Peipsi valglast asub Venemaal, peavad Peipsi seisundi parandamiseks tegema jõupingutusi mõlemad riigid. Peipsi kaitse ja kasutamise koostöö koordineerimisega tegeleva Eesti-Vene piiriveekogude ühiskomisjoni töö on olnud edukas jooksva info vahetamisel ning ühiste seireekspeditsioonide ja teadusseminaride korraldamisel. Koostöö tulemuslikumaks korraldamiseks on arenguruumi: seni pole kokku lepitud Peipsi seisundi parandamiseks ühiseid keskkonnaeesmärke, koostatud pikaajalist ühisseireprogrammi ega ühtlustatud järve seisundi hindamise metoodikaid ja kriteeriume. Vajalikuks pole ka peetud ühise veemajanduskava koostamist, mis aitaks paremini koordineerida veemajanduslikke eesmärke, vee seisundi parandamisele suunatud tegevusi ning selleks vajalike finantside kasutust.

Auditeeritute vastused

Keskkonnaminister nõustus enamiku Riigikontrolli järelduste ja soovitustega. Keskkonnaminister tunnistas, et põllumajanduslikul hajureostusel on oluline osatähtsus Peipsi toitainete kogukoormuses. Punktreostusele on enam tähelepanu pööratud seoses kohustusega täita asulareovee puhastamise direktiivi ja nitraadidirektiivi nõudeid. Keskkonnaministeerium plaanib edaspidi uurida täpsemalt hajukoormuse vähendamise võimalikke meetmeid. 2012. aasta algul algatati veemajanduskavade ajakohastamine ning edaspidi on plaanis senisest enam esitada detailset teavet veemajanduskava meetmeprogrammis.

Veemajanduse korraldamisega seotud andmete paremaks kasutamiseks on Keskkonnaministeeriumil plaanis algatada 2012. aastal projekt, mille lõppeesmärk on tõhustada veemajanduskavade koostamise ja rakendamisega seotud otsustusprotsesse. Selleks ajakohastatakse olemasolevaid veemajandusega seotud andmestikke ja luuakse ristkasutusvõimalusi, et hinnata ja prognoosida veekeskkonna seisundit, sellele mõju avaldavat inimtekkelist koormust ja koormuse vähendamiseks kavandavate meetmete mõju.

Keskkonnaministeerium on teadlik, et kõik rahastatud reoveepuhastid ei tööta nõuetekohaselt, ning on teinud Keskkonnainvesteeringute Keskusele kui Ühtekuuluvusfondi rahastuse üle järelevalvet tegevale üksusele ettepaneku järelkontrollida täiendavalt veemajandusprojekte.

Eesti-Vene piiriveekogude kaitse ja säästva kasutamise ühiskomisjoni koostöö parandamiseks jätkab Keskkonnaministeerium tööd infovahetuse tõhustamise ja ühiste eesmärkide seadmisel. Valmimas on ühisseireprogramm aastateks 2012–2013 ja tehakse ettevalmistusi pikaajalise koostööprogrammi (aastateks 2013–2015) koostamiseks.

Põllumajandusminister nõustus soovitusega teha koostööd Keskkonnaministeeriumiga veemajanduskavade täiendamisel ja vajadusega hinnata põllumajanduslike toetusmeetmete mõju vesikonnapõhiselt. Ministri arvates on võimalik võtta Riigikontrolli soovitusi keskkonnasõbaliku majandamise toetusmeetme täiendamiseks arvesse uue programmiperioodi arengukava koostamisel.

Vastutav täitja juhtivteadur Peeter Nõges
Põhitäitjad: prof Jaak Jaagus, Tartu Ülikooli Geograafia osakond; dr Arvo Järvet, Tartu Ülikooli Geograafia osakond; prof Tiina Nõges, EMÜ, PKI; M.Sc. Alo Laas, EMÜ, PKI
Tartu 2012

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut on Keskkonnaministeeriumi tellimusel läbi viinud Eesti teadlaste poolt avaldatud teadusartiklite analüüsi ning nende põhjal koostanud ülevaate kliimamuutuste mõju ilmnemisest Eesti siseveekogudele, rannikumerele ja põhjaveele ning märgaladele "Kliimamuutuse mõju veeökosüsteemidele ning põhjaveele Eestis ja sellest tulenevad veeseireprogrammi võimalikud arengusuunad".

Ülevaates on esitatud ettepanekud keskkonnaseire programmide täiendamiseks, et võimalik oleks seiretulemuste alusel eristada kliimamuutuste ja inimtegevuse mõju veeökosüsteemide ja põhjavee seisundile.

Kokkuvõte

Surved veeökosüsteemidele (lk 8-9, 12-13)

Eestis on peamisteks inimmõjust tingitud veemajandusprobleemiks eutrofeerumine põllumajandusliku haju- ja punktkoormuse, setetest lähtuva sisekoormuse ning asulate veeheite toimel ja veereostus. Reoained võivad veekeskkonda sattuda prügilatest ja muudelt ohtlike ainetega reostunud aladelt. Lisasurveid põhjustavad veekogude füüsiline muutmine (maaparandus, kuivendus, paisud, veekogudest pinnase kaevandamine, laevateede süvendamine), olme ja tööstusveevõtt, maavarade kaevandamisega kaasnev veeheide, veetransport ja võõrliikide mõju.

Läänemere seisundit mõjutavad klimaatilistest teguritest kõige enam tuuled ja temperatuurimuutused. Tuultest sõltub veevahetus Taani väinades, veetase ja hoovused Eesti rannikumeres ning süvaveekerge. Külma poolaasta õhutemperatuurist sõltub jääkatte kestus ja ulatus ning vee segunemise sügavus. Jääkatte puudumisel suureneb oluliselt tuulest tingitud aju-pagu nähtuste amplituud, mille tagajärjel tugevneb talviste läänekaaretormide mõju Lääne-Eesti ja saarte randadele ning üleujutuse oht lääneranniku lahtedes. Temperatuuri tõus soojal poolaastal suurendab veesamba termilise kihistuse stabiilsust, mis soodustab tsüanobakterite ulatuslike õitsengute teket. Läänemere üldine soojenemine soodustab tulnukliikide levikut, millel võivad olla ettenägematud tagajärjed kogu ökosüsteemi struktuurile.

Soolsus on peamine elustikukoosluste suuremõõtmelist ruumilist muutlikkust määrav tegur Läänemeres. Soolsus kujuneb Põhjamerest soolase vee sissetungide ja jõgedest mageda vee äravoolu tulemusena, millest esimene on määratud tuulterežiimi, teine sademeterežiimi poolt. Kahekümnenda sajandi jooksul Läänemere soolsus kõikus märkimisväärselt, kuid soolsuses statistiliselt olulist trendi ei ilmnenud. Siiski ennustavad enimkasutatud kliimamudelid et 21. sajandi jooksul veetemperatuur Läänemere tõuseb, soolsus ja kihistumise stabiilsus aga vähenevad. Muutused tuule kiiruses on väikesed, kuid talviti ja kevaditi tuule puhangulisus kasvab Soome lahes. Neil muutustel võivad olla olulised tagajärjed Läänemere biogeokeemilistele protsessidele ja elustikule.

Läänemere elustik on äärmiselt tundlik survetegurite suhtes, kuna suur osa liikidest ei ole algselt riimvee liigid, vaid pärinevad kas ookeanist või mageveest. Seetõttu elavad nad Läänemeres oma füsioloogilise taluvuse piiril soolsuse suhtes. Palju on ka külmalembeseid liike, kelle termilise taluvuse tõttu paneb temperatuuri tõus proovile. Olukorras, kus üheaegselt soolsus langeb ja temperatuuri tõuseb, väheneb merelise päritoluga liikide keskkonnasobivus ja eelisolukorda satuvad mageveeliigid. See olukord võib soodustada ka tulnukliikide levikut.

Kui eutrofeerumine kiireneb suurenevast sademete hulgast tingitud väliskoormuse või anaeroobsete merepõhja alade laienemisest tingitud sisekoormuse tõttu, võib tulevikus oodata veeõitsengute intensiivistumist. Vee magestumise tagajärjena võib aheneda aerjalaliste levila, mis mõjutab räime ja kilu toidubaasi. Liivi lahe avaveeosas on suurenenud tulnukliigi Cercopagis pengoi arvukus, kes on tõusnud suviti olulisele kohale planktontoiduliste kalade toidus. Talvine ja varakevadine ilmastik mõjutab oluliselt varasuvise zooplanktonikoosluse arengut rannikumeres ja pehmete talvede järel on zooplanktonit rohkem. Läänemere põhjaelustik muutlikkust määravad eutrofeerumine ja kliima tegurid peaaegu võrdsetes osades. Kliimamuutus suurendab tõenäoliselt keskkonnasurve taimedele ja seda nii temperatuuristressi, fütoplanktoni ja niitvetikate vohamisest tingitud valgusolude halvenemise, kui ka tormisuse kasvust tingitud rannale heitmise või setete alla mattumise tõttu. Kliimast tingitud süvikute vee stagneerumine ja hapnikuta tsooni laienemine koos ülepüügiga on viinud olukorrani, kus Läänemere tursapopulatsioon võib hävida. Tursa toitumissurve vähenemine viis kilupopulatsiooni märgatava suurenemiseni.
Räimepopulatsiooni arengut on mõjutanud pigem toidubaasi halvenemine, kuna mitmete suuremõõtmeliste aerjalaliste arvukus langes koos soolsuse langusega olukorda raskendas veelgi toidukonkurents kiluga. Jääkatte vähenemine Läänemerel ohustab viigerhüljest, kes on põhjapoolsetest loivalistest kõige enam kliima poolt mõjutatud liik, kuna tema levik ja paljunemine on seotud jääoludega.

Värske ansambelsimulatsiooni kohaselt halveneb Läänemere vee kvaliteet tulevikus, kui toiteainekoormused jäävad praegusele tasemele. Hapnikurikka soolase vee sissetungide vähenemise tõttu laieneb hapnikupuudus põhjakihtides, mis suurendab toiteainete kontsentratsioone ja fütoplanktoni hulka mere pinnakihis. Vee läbipaistvus Läänemere keskosas väheneb kuni 1,5 m võrra. Simulatsioon näitas, et toiteainekoormuste vähendamisest seadusandluses etteantud tasemeni ei piisa vee kvaliteedi parandamiseks selle sajandi lõpuks.
Kliimamuutuse mõju on suurem, kui toiteainekoormuste vähenemisest saadav efekt, mistõttu vee läbipaistvus väheneb jätkuvalt. Kui õnnestub ellu viia suuremad, Läänemere Tegevuskavas ette nähtud koormuse vähendamise meetmed, paraneb Läänemere vee kvaliteet selle sajandi lõpuks ja vee läbipaistvus Läänemere keskosas kasvab kuni 1 m võrra. Halvima stsenaariumi järgi väheneb oluliselt hapniku tase Läänemere põhjas, suureneb toiteainete kontsentratsioon ja intensiivistuvad veeõitsengud. Soojal poolaastal väheneb Secchi ketta nähtavus Läänemere kaguosas enam kui 2,5 meetri võrra.

Järvedel on kliimamuutuse seisukohast kahetine roll. Emiteerides kasvuhoonegaase mõjutavad järved aktiivselt kliimat, teisalt on järved, nii nagu muudki ökosüsteemid, tundlikud klimaatiliste tegurite, eelkõige temperatuuri ja sademete muutuste suhtes. Järvedes lühendab kliima soojenemine jääkatte kestust, tõstab veetemperatuuri ja tugevdab termilist kihistumist. Sademetehulga suurenemine tõstab järvede veetaset ning valglast lähtuvat toiteainetekoormust. Eri tüüpi järved reageerivad klimaatilistele teguritele erinevalt.
Fenoloogiliste vaatluste järgi on jääminek ja suurvee kõrgseis nihkunud varasemaks, veekogude jäätumine aga hilisemaks. Muutused järvede hüdroloogiliste faaside saabumisaegades on väiksemad kui jõgedes, mis näitab seisuveekogude suuremat inertsust kliimamuutuse suhtes. Regionaalsed kliimamudelid prognoosivad sajandi lõpuks nii õhu- kui veetemperatuuri tõusu ja Põhja-Euroopa järvede jääkatte kestuse vähenemist 1–2 kuu võrra. Jääkatte lühenemise ja veetemperatuuri tõusuga tugevneb veesamba termiline kihistus ja pikeneb kihistunud perioodi pikkus.

Varasema jäämineku tõttu nihkub varasemaks ka füto- ja zooplanktoni areng. Sagenevate sulailmade tõttu jäävad järved talviti vähem ummuksisse ja kalade talvise suremise oht madalates järvedes tõenäoliselt väheneb. Pikenev stagnatsiooniperiood halvendab põhjakihtide hapnikuga varustatust ja hapnikuta tsoon võib laieneda suuremale põhjaalale soodustades fosfori leket setetest. Kõrgem temperatuur, stabiilsem termiline kihistumine ja parem fosfori kättesaadavus võivad soodustada sinivetikaõitsenguid. Kestva kihistumise olukorras võib vee pindmine kiht toiteainetest ka vaesuda, mis lükkab veeõitsengu tekke sügisese vee segunemise perioodile. Koos veeõitsengute sagenemisega soojemas kliimas võivad sageneda kalade suvised massilised hukkumised hapnikukontsentratsioonide suurte ööpäevaste kõikumiste ja aluselises keskkonnas moodustuva ammoniaagi tagajärjel.
Sademetehulga suurenemisega kasvab valglalt lähtuv toiteainete koormus järvedele, mis suurendab bioproduktsiooni ja settimiskiirust, kuid ainete kontsentratsioonid võivad veerohkuse tingimustes lahjeneda. Seega võib kliimamuutus nii tugevdada kui nõrgendada eutrofeerumise ilminguid ja töötada vastu järvede seisundi parandamise meetmetele või neid toetada.

Eesti suurjärvede ökosüsteemid on tundlikud temperatuuritõusu ja veetasememuutuste suhtes. Peipsis, mille elustikku kuulub mitmeid põhjapoolsema levikuga liike, on muutused veetemperatuuris esmaseks ja juhtivaks kliimateguriks ökosüsteemis. Suurenenud troofsuse tingimustes kaasnevad kõrge suvise veetemperatuuriga Peipsis ulatuslikud veeõitsengud ja kalade suremine. Peipsi kalakoosluses on toimunud oluline nihe puhta- ja külmaveelistelt kaladelt (rääbis, siig, luts) koha ja latika domineerimise suunas, kes eelistavad kõrge toitelisusega, sooja ja sogast vett. Tindi ja rääbisevarude muutusi on mõjutanud kliima soojenemisest tingitud muutused nende liikide kudemistingimustes. Sademete hulga muutused mõjutavad valgalt lähtuvaid ainekoormusi ning meie suurjärvede veetaset suures ulatuses. Veetase mõjutab otseselt veesamba valgustatus ja ainevahetust põhjasetetega ning nende kaudu fütoplanktoni kasvu. Madalas Võrtsjärves, kus veetaseme muutumise amplituud ületab järve keskmist sügavust põhjustades kuni kolmekordset veemahu ja kuni 2,4-kordset keskmise sügavuse muutumist, on selle mõju järve ökosüsteemile valdav. Võrtsjärve võib tema kõrge kliimatundlikkuse ja pikkade vaatlusridade tõttu pidada üheks kliima mõju uuringute näidisobjektiks, mille loodusliku veerežiimi säilitamine on üheks kliima mõju seire eelduseks.