Uurimused ja uuringud

Eesti keskkonnaseire 2007-2010 (Keskkonnateabe Keskus, 2012)

Allikas: Keskkonnateabe Keskus
Tallinn 2012

 

Eesti riikliku keskkonnaseire üks peamisi eesmärke on saada ülevaate keskkonna seisundist ja selles toimuvatest muutustest. Seadusandliku aluse sai riiklik keskkonnaseire 1994. aastal. Enam kui 15 aasta jooksul, mil riiklikku keskkonnaseiret on läbi viidud, on küll erinevates seireprogrammides toimunud väiksemaid ja suuremaid muudatusi – keskkonnaseire peab olema piisavalt dünaamiline, et muutuvatele oludele aegsasti reageerida –, kuid siiski on andmete kogumine toimunud valdavalt ühtsetel alustel.

Väljaanne "Eesti keskkonnaseire 2007-2010" kajastab kõiki seire allprogramme, mille raames viimase nelja aasta jooksul on seiretöid läbi viidud. Raamatus antakse ülevaade meteoroloogilise-, välisõhu-, põhjavee-, siseveekogude, mere-, eluslooduse mitmekesisuse ja maastike-, metsa-, kompleks-, kiirgus-, mulla- ning seismilise seire tulemustest.

 

Kalastikku puudutav KOKKUVÕTE

  • JÕGEDE HÜDROBIOLOOGILINE SEIRE (lk 37-39)

Jõgede hüdrobioloogilise seire ülesanne on anda hüdrobioloogiliste uuringute põhjal ülevaade Eesti jõgede ökosüsteemide seisundist ja pikaajalistest muutustest. Jõgede elustiku seireuuringute komponentideks on bentilised ränivetikad, suurtaimestik, põhjaloomastik ning kalastik, suurte jõgede puhul jälgitakse ka fütoplanktonit.

Aastatel 2007–2010 vaadeldud jõelõikude seisundihinnang oli võrreldes varasemate aastatega veidi halvem, kuid tuleb meeles pidada, et vähemasti ühel aastal olid vaatluse all peamiselt veekogud, mille seisund arvati olevat probleemne.

Väga heas ning heas seisundis oli 43%, kesises seisundis 34% ning halvas ja väga halvas seisundis 23% seiratud jõelõikudest. Kui võrrelda saadud tulemusi mõne aasta taguse sarnase kokkuvõttega, on tulemus veidi halvem, ent tuleb meeles pidada, et vähemasti ühel aastal olid vaatluse all peamiselt veekogud, mille seisund arvati olevat probleemne.

Kesise või veelgi halvema hinnangu saanud jõelõikude puhul määrasid 32%-l juhtudest seisundiklassi korraga mitu vaadeldud komponenti. Mitmel juhul määras kesise või halvema seisundi vaid üks element: hüdrokeemilised näitajad 20%, ränivetikaindeks enam kui 5%, põhjaloomastik 18% ning kalastik 25% juhtudest. Kõigi vaadeldud komponentide põhjal saadi kesine või halvem seisund Pääsküla jões ning Selja jões allpool Rakveret. Need on ajavahemikul 2007–2010 seiratud jõgedest kõige probleemsemad.

Äramärkimist väärivad Purtse jõgi ning selle mõned lisajõed, kus erinevad elustiku elemendid andsid järjest halvema seisundihinnangu sõltuvalt ekspositsiooniajast: lühiajaliselt häiringu mõjudele eksponeeritud ränivetikad viitasid isegi väga heale seisundile, veidi pikemalt mõjutustele eksponeeritud põhjaloomastik viitas heale või kesisele seisundile ning kõige pikemalt eksponeeritud elustiku rühm – kalastik – koguni halvale seisundile. Siin oli ilmselt tegu jõe setetest aeg-ajalt uuesti voolusängi sattuva jääkreostusega varasemast ajast, mis nii erinevalt elustikurühmi mõjutab.

Positiivsete näitajate poolest tuleb välja tuua järgmised vooluveekogud: Ilmsi oja, Pästra oja, Tagajõgi allpool Tudulinna, Kuusiku jõgi enne Kehtnat, Lemmjõgi keskjooksul, Sauga jõgi keskjooksul, Timmkanal, Lemmejõgi, Kärla jõgi, Võlupe jõgi keskjooksul, Enge ja Liivi jõgi alamjooksul ning Kuke peakraav.

  • VÄIKEJÄRVEDE SEIRE (lk 42-43)

Väikejärvede seire ülesanne on uurida Eesti järvede seisundit ning selle muutumist, et koguda informatsiooni väikejärvede kaitse ning kasutamise korraldamiseks. Veekogudes uuritakse vee abiootilisi omadusi, erinevaid elustikurühmi, hüdromorfoloogilist režiimi ja valgala tingimusi.

2007.–2010. aastal on püsivaatlusjärvede ökoloogiline seisund püsinud üldiselt stabiilsena ja kõikunud vaid ühe kvaliteediklassi ulatuses.

Suuremad muutused võrreldes varasemaga olid järgmised: vaatlussageduse suurendamine, kalastiku lisandumine uuritavate elustikurühmade hulka, valgalade analüüsi ja hüdromorfoloogiliste tingimuste uurimise lisandumine.

  • PEIPSI JÄRVE HÜDROKEEMILINE JA -BIOLOOGILINE SEIRE (lk 44-46)

Peipsi järve hüdrokeemilise ja -bioloogilise seire eesmärk on koguda infot järve veekeskkonna hetkeseisundi kohta ja jälgida pikaajalisi trende. Muuhulgas viiakse läbi Eesti ja Venemaa teadlaste ühisekspeditsioone, mille käigus analüüsitakse kogutud proovides erinevaid bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi parameetreid.

Peipsi järve seisund on ebastabiilne, olles aastate lõikes eriti muutlik madalas ja väikese veemahuga Pihkva järves. Peipsi vee kvaliteet on viimaste aastakümnete jooksul halvenenud.

Pikaajalise eutrofeerumise ja suure intensiivsusega kuumalainete koosmõjul võib järve seisund ootamatult muutuda, olles elustikule katastroofiliste tagajärgedega.

Viimaste aastate uuringud Peipsil on näidanud, et järve ökosüsteem on ebastabiilne ja selle edasist suundumust on keeruline prognoosida. Peipsi unikaalse ökosüsteemi tasakaalu kadumine kujutab potentsiaalset riski ühelt poolt bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi tervisele ja funktsioneerimisele, teisalt aga kalavarudele.

Kuumalainete ja eutrofeerumise koosmõjul võivad tekkida järsud ettearvamatud häired Peipsi ökosüsteemis, millel on ulatuslik mõju kalastikule. 2010. aasta ülikuum juuli tõi kaasa kalade massilise hukkumise. Peipsil on viimase 50 aasta jooksul korduvalt täheldatud kalade massilist suremist soojadel suvedel, kui kuumaperiood oli eriliselt pikk, veetemperatuur kõrge (26–28 ºC) ning samal ajal esines sinivetikate massiline õitseng.

Kui varasemalt kannatasid põhiliselt jaheda vee liigid nagu tint ja rääbis, siis viimaste kalade suremiste ajal olid oluliselt mõjutatud ka põhjaelulised liigid (kiisk), kuna põhjas tekkis hapnikupuudus. Näiteks rääbise jaoks loetakse kriitiliseks piiriks juba veetemperatuuri üle 18 °C ja vee hapnikusisaldust alla 2 mg O2 L-1 (Elliott, Bell, 2011). Katsetraalpüükide andmete võrdlus enne ja pärast kalade suremist näitas, et kuumalaine mõjutas oluliselt kogu järve kalakooslust, aga enim noorkalu, kelle osakaal katsetraalpüükides vähenes oluliselt. Pärast 2010. aasta suve kalade suremist vähenes Peipsis mitme liigi (koha, ahvena) järelkasv võrreldes 2009. aasta andmetega. Keskkonnaekstreemumid on Peipsis muutunud sagedasemaks, seega esineb ka kalade suremist sagedamini ning need on laiaulatuslikumad, haarates pelgalt kõige madalamate järveosade asemel kogu järve. Korduvad kuumalained võivad viia mõne kalapopulatsiooni vähenemiseni või isegi kadumiseni. See on juba juhtunud tindiga.

  • VÕRTSJÄRVE HÜDROKEEMILINE JA -BIOLOOGILINE SEIRE (lk 47-49)

Võrtsjärve hüdrokeemilise ja -bioloogilise seire käigus jälgitakse Võrtsjärve kui elukeskkonna seisundit nii hüdrokeemilistest kui ka -bioloogilistest näitajatest lähtuvalt. Eelkõige muudab seire oluliseks järve asukoht – paiknedes aktiivse põllumajandusega piirkonnas on toiteainete sissekanne järve suur ning järve troofsus kõrge.

Võrtsjärve vees on vähenenud toiteainete kontsentratsioon.

Kõrge veetaseme mõjul on vähenenud veesisese taimestiku vohamine.

Tulenevalt looduslikust vee tumeduse tõusust on vähenenud vee läbipaistvus ja kasvanud klorofüll-a kontsentratsioon. Võrtsjärve põhjaloomastiku arvukus on vähenenud.

Võrtsjärve põhjaloomastiku liigilises koosseisus ja koosluste levikus pole viimastel aastatel olulisi muutusi toimunud. Põhjaloomade üldine arvukus on aga oluliselt vähenenud (v.a erandlikud 2004. ja 2007. aasta): aastatel 2009–2010 oli nende biomass ligi kaks korda väiksem kui perioodi 1973–2006 keskmine. Seega on põhjatoiduliste kalade toidulaud jäänud kesisemaks.

Igal kalaseire aastal (2006, 2008 ja 2010) on Võrtsjärve 32–35 teadaolevast kalaliigist sektsioonvõrkudesse jäänud 12–13 liiki. Kaaluliselt domineerib enamasti särg, järgneb ahven. Püütud kalade keskmised tüsedusindeksid näitavad, et nende elutingimused ei ole nende aastate jooksul halvenenud. Kõrge veeseisu aastatel (2008 ja 2010) saadi suuremad kalade biomassid järve taimestikurikkas lõunaosas, väga madalaveelisel 2006. aastal hoidusid kalad peamiselt järve põhja- ja keskossa.

  • NARVA VEEHOIDLA HÜDROBIOLOOGILINE JA -KEEMILINE SEIRE (lk 50-51)

Narva veehoidla hüdrobioloogilise ja -keemilise seire eesmärk on saada infot Narva veehoidla veekeskkonna seisundi kohta. Muuhulgas toimuvad ühisekspeditsioonid koos Venemaa teadlastega. Jälgitakse veekvaliteeti lähtuvalt füüsikalis-keemilistest näitajatest ning veehoidla erinevaid organismirühmi.

Üks kord aastas läbiviidavatest vaatlustest ei piisa Narva veehoidla ökoloogilise seisundi hindamiseks. Samuti ei uurita veehoidlas olulisi kvaliteedielemente (taimestikku, kalastikku, põhjaloomastikku).

Zooplanktonit on Narva veehoidlas erakordselt vähe, domineerivad tugevalt eutroofset vett iseloomustavad väikesekaalulised zooplankterid. Nii zooplanktonivähesus kui ka suurte zooplankterite harv esinemine viitavad kalamaimude tugevale toitumissurvele.

Narva veehoidla seisundile on väga raske anda optimaalset hinnangut, kuna vaatlused on ainult ühekordsed, pealegi ei uurita vohavat suurtaimestikku, zooplanktoni koosseisu kontrollivat kalastikku ega põhjaloomastikku.

  • SISEVEEKOGUDE SEIRE TULEMUSTE KOKKUVÕTE (lk 60-65)

Veekogude ökoloogilise seisundi hindamisel arvestatakse eelkõige bioloogiliste kvaliteedielementide (sõltuvalt veekogu tüübist fütoplankton, bentilised ränivetikad, suurtaimed, põhjaloomad, kalad) olukorda.

Lisaks veekvaliteeti mõjutavatele teguritele sõltub elustiku seisund olulisel määral veekogude hüdromorfoloogilisest seisundist, mida enim mõjutavad maaparandus ja paisud. Kuivendamise tõttu on tavaliselt alandatud ka jõe või oja veetaset, mistõttu jõelammide üleujutused on kas lühiajalised või puudub uuel vooluveekogul lamm üldse. Tulemuseks on lammil kudevate kalade (haug jt) arvukuse langus või kadumine. Varem lammile settinud hõljuvaine kantakse muudetud veekogu suublaks olevasse jõkke või järve/merelahte, mis omakorda mõjutab nende seisundit. Kalastikule ja jõeelustikule väärtuslikud kivise-kruusase põhjaga jõelõigud asenduvad liivase, äärtest mudastunud jõepõhjaga ja järved ning merelahed täituvad setetega.

Teiseks jõgede kalastikku mõjutavaks teguriks on jõgedele rajatud arvukad paisud. Keskkonnateabe Keskuse andmebaasi järgi on Eesti jõgedel umbes 970 paisu, mis on kaladele rändetõke. Paisutuse tõttu kaovad kärestikud kui väärtuslikud elupaigad, setetega täitunud paisjärved halvendavad veekvaliteeti ning hüdroelektrijaamade ebaühtlane töörežiim mõjutab negatiivselt jõgede hüdroloogilist režiimi. Tänapäeval on Eestis vähe jõgesid, kus kalastik on vaene madala veekvaliteedi tõttu. Enamasti on põhjuseks maaparandus ja turbatootmine ning paisud.

  • OHTLIKE AINETE SEIRE RANNIKUMERES (lk 69)

Ohtlike ainete seire eesmärk on jälgida rannikumeres ohtlike ainete sisalduse pikaajalisi muutuseid, hinnata merekeskkonna saasteseisundit ja lokaliseerida probleemsed piirkonnad. Ohtlike ainete sisaldused määratakse räime ja ahvena proovidest – kalades määratakse raskmetallide ja orgaaniliste saasteainete kontsentratsioonid.

Orgaaniliste saasteainete, sealhulgas dioksiinide sisaldus räimes on aastatel 2007–2010 püsinud suhteliselt madalal tasemel.

Aastatel 2007–2010 on suurenenud kaadmiumi, vase ja tsingi sisaldus räime maksas.

Raskmetallide keskmine kontsentratsioon Eesti rannikumere kalades on võrreldav Läänemere kohta toodud keskmiste näitajatega. Teatud ohumärk on kaadmiumi ja vase (Joonis 48), aga samuti ka tsingi sisalduse kasv räime maksas (Cu osas alates 2003. aastast, Cd alates 2005. aastast ja Zn alates 2007. aastast). Orgaaniliste saasteainete sisaldus räime ja ahvena lihastes on aastatel 2007–2010 olnud suhteliselt madal, olles võrreldav Läänemere keskmistega.

Ahvenas leitud ohtlike ainete sisalduse järgi on Eesti rannikumere pinnaveekogumite seisund enamiku parameetrite alusel hea. Suhteliselt halvaks võib hinnata nelja pinnaveekogumi – Väikese väina (Cu, Cd, HCH, PCB ja DDT sisalduse alusel), Pärnu lahe (Cd ja HCH), Matsalu lahe (PCB) ja Kassari-Õunaku lahe (DDT) seisundit.

Jättes kõrvale osa raskmetalle, võib öelda, et ohtlike ainete sisaldus organismides ei ole üldiselt vastuolus Euroopa Liidu normides toodud kvaliteedi eesmärgiga – ohtlike ainete sisaldus keskkonnas ei tohi ajas oluliselt suureneda. Analüüsitud ohtlike ainete kontsentratsioonid räimes ja ahvenas ei kujuta ohtu neid tarbivate inimeste tervisele.

  • LÄÄNEMERE SEIRE TULEMUSTE KOKKUVÕTE (lk 73-76)

Ohtlike ainete seire rannikumeres
Ohtlike ainete seiret rannikumeres viiakse riikliku keskkonnaseire programmi raames läbi alates 1994. aastast. Ohtlike ainete ruumilis-ajaliste muutuste hindamiseks Eestit ümbritseval merealal kasutatakse rahvusvahelise HELCOM COMBINE programmis ette nähtud bioindikatsiooni meetodit, kus indikaatororganismideks on valitud vähilaadsed, limused ja kalad. Vastavalt sellele määratakse Eesti rannikumeres ohtlike ainete sisaldust räimes ja ahvenas (kalad), kuni 1989. aastani ka balti lamekarbis (limused) ja merikilgis (vähilaadsed).

Loetletud organismides määratakse raskmetallide (kaadmium, elavhõbe, plii, vask, tsink) ja orgaaniliste saasteainete (polüklooritud bifenüülid ja kloororgaanilised pestitsiidid) kontsentratsioon. Kalade puhul analüüsitakse ohtlike ainete sisaldust juulis ja septembris püütud ahvenatel ja septembris-oktoobris Soome ja Liivi lahest püütud räimes. Räim on kaladest ohtlike ainete seireks levinuim indikaatorliik. Vase, plii, kaadmiumi ja tsingi sisaldus määratakse räime maksas, elavhõbe aga kalade lihastes. Kloororgaaniliste ühendite sisaldus määratakse reeglina kalade lihastes. Proovid saadetakse analüüsimiseks OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskusesse.

Vastavalt allprogrammi lähteülesandele analüüsiti 2010. aastal ohtlike ainete sisaldust Eesti rannikumerest, Soome ja Liivi lahest kogutud organismides, räimes ja ahvenas. Tulemusi räime kohta kasutatakse eeskätt ohtlike ainete pikaajaliste muutuste iseloomustamiseks. Ahvena proovid koguti eesmärgiga hinnata keskkonnaseisundit ohtlike ainete osas Eesti rannikumere erinevates pinnaveekogumeis. Lisaks raskmetallidele ja tavapärastele orgaanilistele saasteainetele analüüsiti 2010. aastal 18 nn täiendava ohtliku aine sisaldust kalades. Samuti on aruandes toodud tulemused dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCB-ühendite sisalduse kohta räimes aastatel 2002–2010.

Kaadmiumi, elavhõbeda, vase ja tsingi kontsentratsioon Eesti rannikumere kalades on võrreldav Rootsi seireprogrammis räime ja ahvena kohta toodud keskmiste väärtustega. Praktiliselt kõigi uuritud raskmetallide kontsentratsioon organismides oli perioodil 2001–2008 madalam kui 1990. aastatel. Teatud ohumärgiks võib aga olla kaadmiumi, vase ja tsingi kontsentratsiooni kasvu trend räime maksas alates 2003. aastast. Orgaaniliste saasteainete (HCH, DDT, PCB, HCB) sisaldus räime ja ahvena lihastes oli 2010. aastal üldiselt madal, võrreldav eelnevate aastate ja kogu Läänemere kohta toodud keskmistega.

Ohtlike ainete sisalduse alusel ahvenas on iseloomustatud Lääne-Eesti vesikonna viie pinnaveekogumi seisundit. Praktiliselt kõigi saasteainete sisaldust võib hinnata suhteliselt kõrgeks Väikeses väinas. Lisaks oli HCH ja HCB kontsentratsioon kõrgem ka Haapsalu ning elavhõbeda, plii ja PCB sisaldus Matsalu lahes. 2010. aastal täiendavalt määratud 18 keemilisest ühendist ületas meetodi määramispiiri kõigis proovides vaid neli ühendit ja vaid ühes räimeproovis samuti neli ühendit. PCDD/F ja dl-PCB kontsentratsioon räimes oli praktiliselt võrdne kõigil uuritud aladel ja on püsinud aastatel 2005–2010 suhteliselt madalal tasemel.

  • LIIKIDE SEISUND: KALAD (lk 150-151)

RAHVUSVAHELISE TÄHTSUSEGA KALALIIKIDE SEIRE

Rahvusvahelise tähtsusega kalaliikide seire raames on vaadeldavateks liikideks vingerjas, võldas ja jõesilm. Seire eesmärk on jälgida rahvusvahelise tähtsusega kalaliikide ja nende elupaikade seisundit.

VINGERJAS
Enamikus seiratavatest veekogudest on vingerja arvukus püsinud stabiilsena või veidi tõusnud.

Emajõe vanajõgedes on vingerja arvukus langenud.

Andmestik liigi kohta ei ole piisav pikaajaliste trendide väljatoomiseks.

Perioodil 2007–2010 viidi rahvusvahelise tähtsusega kalaliikide seire raames läbi vingerja seiret. Vingerjas asustab peamiselt veekogude kaldalähedast madalaveelist tsooni ning eelistab pehme settega lauge kaldaga piirkondi. Riikliku seirena on vingerjat seiratud 2005. ja 2009. aastal, mistõttu trendide väljatoomiseks on andmestik veel puudulik. Seiretulemused näitavad, et vingerja arvukus on enamikus seiratavates veekogudes võrreldes eelmise seirekorraga püsinud stabiilsena või kergelt tõusnud (Joonis 99). Asurkonna seisund on mõnevõrra halvenenud Emajõe vanajõgede seirelõikudel. Arvukuse muutused on valdavalt viimaste aastate looduslike, eelkõige hüdroloogiliste protsesside dünaamika peegeldus. Näiteks kahe seireperioodi vahele jäänud 2006. aasta erakordselt põuase suvega kaasnenud veetaseme langus mõjutas kõige tugevamalt just Emajõe vanajõgesid, kus ka vingerja arvukus on võrreldes eelmise seirekorraga vähenenud.

Vingerjas on pikaajalise veetaseme languse suhtes eriti tundlik, kuna selle liigi põhilised elupaigad kaldaäärses tsoonis jäävad esimestena kuivale.

Peamiseks vingerjat ohustavaks teguriks loetakse elupaikade kvaliteedi langust. Eriti tähtsateks teguriteks peetakse inimtegevuslikku veetaseme muutmist ja kaldavööndi füüsilist modifitseerimist. Lisaks võib vingerja arvukust oluliselt alandada ka ilmastikumuutustest tulenev veetaseme langus. Lähitulevikus võib hakata vingerja arvukust mõjutama ka uus võõrliik – kaugida unimudil. Esialgu ainult Narva veehoidlas ja Narva jões levinud, kuid oma leviala pidevalt laiendaval kaugida unimudilal on vingerjaga sarnased elupaigaeelistused.

  • KIIRGUSSEIRE (lk 176-178)

Kiirgusseire ülesanne on koguda informatsiooni kõigi keskkonnasfääride radioaktiivsuse tasemete kohta. Erinevate tehislike ja looduslike radionukliidide sisaldust mõõdetakse siseveekogude, mere- ja joogivees, meretaimedes ja -kalades, inimese päevases toiduratsioonis, piimas, metsaseentes ja -marjades, ulukilihas ning atmosfääriõhus.

Tehislike radionukliidide tase keskkonna eri sfäärides on jätkuvalt madal ja stabiilne, radioaktiivsete isotoopide pihkumist keskkonda Eestis või naaberaladel toimunud ei ole.

Võttes arvesse alates 1997. aastast tehtud mõõtmisi, võib hinnata, et 137Cs sisaldus merevees (ka meretaimedes ja -kalades) on hakanud tasapisi vähenema.

emkf-2014-2020-est-elh.jpg


Sündmused & Koolitused
ETKNRLP

28

29

30

1 2 3 4
5 6 7 8 9 10 11
12 13 14 15 16 17 18
19 20 21 22 23 24 25
26 27 28 29 30 31