Uurimused ja uuringud

Uuring "Töönduslikust kalapüügist ja kalakasvatusest tulenevad toitainete vood Läänemeres" (Tartu Ülikool, 2021)

Valmis uuringu "Töönduslikust kalapüügist ja kalakasvatusest tulenevad toitainete vood Läänemeres" lõpparuanne.

Uuringu eesmärgiks oli hinnata tööndusliku kalapüügi abil Läänemere keskkonnast eemaldatud toitainete hulka ning määratleda sellest kalast toodetud kalasööda kasutamise mõju piirkondlikule toitainete koormusele.

Soovitused ja järeldused:

  • Olemasolev HELCOMi toitainete arvutamise metoodiline lähenemine piirab ringmajanduse arengut Läänemere vesiviljeluses. Selleks, et ringmajanduse arenguid toetada, on hädavajalik lisada HELCOM'i toitainete bilansi arvutustesse kalapüügi kaudu merekeskkonnast eemaldavad toitainete hulgad. Kalapüüki arvestava indikaatori olemasolul on võimalik eelistada selliseid vesiviljelusalgatusi, mis kasutavad piirkondlikust kalast valmistatud söötasid ning selle kaudu oluliselt vähendavad kalakasvatuste negatiivset keskkonnamõju.
  • Juba täna eemaldab kalapüük merekeskkonnast märkimisväärseid toitainete koguseid. Kutseline kilupüük (ICES alampiirkonnad 27-32) kalalaeva kalapüügiloa alusel eemaldas 2020. aastal Läänemerest 583,425 tonni lämmastikku ja 104,530 tonni fosforit. Eesti kalurite räimepüük (ICES alampiirkonnad 27-32) eemaldas samal ajavahemikul Läänemerest kokku 686,590 tonni lämmastikku ja 123,010 tonni fosforit.
  • Väga suur hulk kalakasvatuse söödas sisalduvast toitainetest ei jõua merekeskkonda. Juhul kui kalasöödas ei kasutata piirkondlikku kala ja arvestame kasvatatud kalade väljavõtmisega eemaldatud toitainete kogust, vabaneb iga toodetud kalatonni kohta Läänemerre hinnanguliselt 10,5 kg lämmastikku ja 0.04 kg fosforit. Ülejäänud toitained eemaldatakse jooksvalt ringlusest rannikumeres massiliselt leviva söödava rannakarbi poolt. Lubades merekeskkonnas näiteks 10000 tonni kala kasvatamist vabaneb merekeskkonda kokku 105 tonni lämmastikku ja 0.4 tonni fosforit, mis on 18% Eesti kilu- ja räimepüügiga eemaldatavast lämmastikukogusest ja 0.4% kilu- ja räimepüügiga eemaldatavast fosforikogusest.
  • Kalakasvatusest vabanevat lämmastikukoormust on võimalik efektiivselt leevendada karbikasvatuste abil. Eelmisel aastal alanud vesiviljeluse innovatsioonitoetuse "Karbikasvatuse lahenduse loomine kogu väärtusahela ulatuses" toel hinnati karbikasvatuse otsest mõju veesamba toitainete bilansile (Tartu Ülikool, 2021a). Uuringu käigus näidati, et karpide positiivne keskkondlik mõju on oluliselt suurem, kui pelgalt karpidesse ladestatud toitainete hulk. Seega võib karbikasvatusi käsitleda kui biogeenseid filtriteid, mille positiivne keskkonnamõju avaldub ka siis, kui karpe kasvatusest ei eemaldata. Tagalahes tehtud mõõtmistulemused näitasid, et pelgalt 100m pikkune karbifarm (traalvõrk) suudab filtreerimise kaudu veesambast aasta jooksul püsivalt eemaldada kokku 2,4 tonni lämmastikku ja 0,1 tonni fosforit. Juhul kui toimub ka saagi koristamine (karpide korje), eemaldatakse aasta jooksul merekeskkonnast kokku 2,9 tonni lämmastikku ja 0,2 tonni fosforit. Seega sellise 100 m karbikasvatusliini abil on võimalik 100% ulatuses kompenseerida 274 tonni (lämmastiku osas) või 4203 tonni (fosfori osas) kala kasvatamist. Juhul, kui merre paigaldatud karbiliin koosneb mitmest paralleelsest traalvõrgust, on võimalik karbikasvatuse keskkondlikku mõju veel nii mitu korda suurendada, kui mitu liini merre paigaldatakse.
  • Kohaliku kala kasutamisel söödana puhastab aga kalakasvatus merekeskkonda fosforist so. iga tonni kala tootmisel eemaldatakse merekeskkonnast 0,2 kg fosforit. Iga tonni kala tootmisel pääseb merekeskkonda toitainete ringlusesse 4,3 kg lämmastikku (lämmastiku fraktsioon, mis vabaneb veesambasse ning on otseselt kasutatav pelaagilises primaarproduktsioonis). Juhul, kui selle stsenaariumi puhul paigaldatakse merre lisaks 100 m pikkune karbikasvatusliin, on võimalik 100% ulatuses kompenseerida 668 tonni (lämmastiku osas) kala kasvatamist. Fosfori osas emissiooni ei esine.
  • Räime ja kilu liikuvus meres on väga suur ja pole mõistlik toitainete bilansi arvutamise seisukohast kasutada väiksemaid ruumiühikuid kui ICES'i poolt defineeritud varuühikud. Seega, kui räim või kilu on püütud ava-Läänemerest ja seda kala kasutatakse avamere kalakasvatustes (Eesti perspektiivsemad kalakasvatuspiirkonnad paiknevad ava-Läänemeres), on tegemist kohalikul toorainel põhineva kalasöödaga.
  • Lisaks eelpooltoodud arvutustele võimaldab õigesti valitud farmi suurus, asukoht ja hooldus veelgi enam vähendada sumbakasvatuse negatiivset keskkonnamõju. Mõistlike kalakasvatuse mahtude määratlemise peab lähtuma piirkonna keskkonnaseisundist, hoovuste intensiivsusest ja vee viibeajast piirkonnas. Sumbakasvatuste planeerimine tuleb teha selliselt, et see tegevus ei halvendaks veekogude seisundit. Tingituna ava-Läänemere suurest veevahetusest ei ole isegi väga intensiivse kalakasvatuse korral oodata mõõdetava negatiivse keskkonnamõju avaldumine ava-Läänemere veekogumitele. Seetõttu tuleks sumbakasvatuse praktilise mõjuindikaatorina kasutada kalafarmi alla ladestunud rohke orgaanilise ainega rikastatud ala pindala, sellel alal määratletud ladestunud orgaanilise aine mahtu ja merepõhja hapnikuga varustatust.

Koostajad: Jonne Kotta, Robert Aps, Helen Orav -Kotta

Tartu Ülikool

Tallinn 2021

 

emkf-2014-2020-est-elh.jpg


Sündmused & Koolitused
ETKNRLP

29

30

1 2 3 4 5
6 7 8 9 10 11 12
13 14 15 16 17 18 19
20 21 22 23 24 25 26
27 28 29 30 31

1

2